Elling
Urmas Vadi, Eesti Raadio
Oma jutu alustuseks võiks kohe välja tulla mõne vana tõega. Nagu näiteks, et lapsed, loomad ja hullud laval panevad publiku kaasa elama ja tundma. Ja just laval, muidu nad alati nii toredad ja kaasakutsuvad ei ole.
Ellingus on neist kolmest kaks esindatud. Esiteks kassipojad, mis tagareast inimesi kiikama panevad, et kas ikka on päris, kohe elus kassipojad? Jah tõesti ongi! Ja siis muidugi kaks peategelast Elling ja Kjell, kes on… Ei, pole ilus öelda hullud, viisakas on sel puhul lausuda, et igal inimesel on oma maailm. Niisiis on lisaks kassidele esindatud kaks peategelast Elling ja Kjell, kel on oma maailm.
Nad saavad haiglast välja, neile antakse kahe peale ühine korter ning nad peavad selles väljasolevas maailmas kuidagi hakkama saama. Jah, see on armas, kurb, naljakas ja kuigi mingi oht valitseb terve etenduse kestel õhus, sest selle põhjamaade kaasaegse dramaturgiaga on ikka ja jälle selline asi, et lõppeks hakkab keegi ikkagi, hoolimata sellest, et neil on paremad palgad ja sotsiaalhoolekanne kui meil, hakkab keegi tagasipöördumatult jooma, peksma oma naist ja lapsi, kapist kukub välja juba mõni aeg tagasi surnud vanaema.
Aga ei, midagi sellist ei juhtu, Elling ja Kjell on suhteliselt turvalised oma maailmaga mehed, kes ei krigista hambaid, ega aja suust vahtu välja. Kui siis ainult Kjell ajab vahetevahel seosetut juttu söögist ja naistest. Kuid ka sellest ei tasu ennast häirida lasta, sest see mõjub väga vahetult, siiralt ja usutavalt.
Ja need on ka märksõnad, mis iseloomustavad väga hästi Riho Kütsari – Elling, ja Margus Jaanovitsi – Kjell, rolle. Nad ei mängi mingit tüpaazi, et olen kohe selline hull, nalja saab. Kuigi potensiaalseid kohti selleks on näidendis küllaga.
Muidugi tingib mõneti selle napi ja vahetu mängu ka koht, milleks on Tartus Saksa Kultuuri Instituudi saal, kus näitlejad on sust mõne meetri kaugusel ja polegi vaja kahekümne meetri peale karjuda. Kui see sama lugu oleks kas siis Vanemuise suures või väikeses majas, oleks need tegelased vajunud kuhugi lavasügavusse ja mingist kohalolust poleks siis midagi rääkida.
Aga veel sellest Saksa Kultuuri Instituudi majast, mis on uhke juugend stiilis maja. Lavastaja Ain Mäeots ütles ühes oma intervjuus, et tema taotluseks oli publik panna istuma Ellingu ja Kjelli korterisse. Esimese asjana võiks muidugi veidi kadedusest kantuna küsida, et no kuidas neil seal Norras nii hea elu on, et sotsiaalkorteriks antakse avar juugendelamine, kuigi, mis siin salata, ka Ellingu filmiversioonis on neil suur ja uhke korter.
Aga kui sellest esimesest jahmatusest üle saada, võib nende kahe oma maailmaga mehe juugendelamist võtta võõritusefekti või märgina. Ei, mitte nii, et juugendornamentides on palju lehti ja kasve ning väändunud oksi ja need kaks meest ongi need kaeblikud oksad meie kaasaja ühiskonnamudelis, kus ei ole kombeks omada oma maailma, vaid korralikku ametit, lõhet ja kalamarja ja…
Ei-ei, see oleks liiga tendetslik. Ent see küsimus muidugi jääb, et miks selline keskkond. See asetab ka need kaks peategelast veidi teistsugusesse olukorda, kui mehed oma maailmaga olla võiks. Nimelt on Elling intelligentne inimene, ta keelekasutus on teravmeelne ja tabav, tema arutlused annavad tunnistust, et ta on peale kohustusilku kirjanduse veel midagi lugenud.
Ent selle juurde või kõrvale tulevad ärakukkumised. Ta kardab minna tänavale, poodi, võtta telefonitoru, läheb endast välja ja laua alla, kui kohvikus on otsa lõppenud kartulid ja sealiha, millega Elling ja Kjell olid arvestanud. Küll aga meeldib neile kõike aknast vaadata.
Aknaid aga, nagu Mati Undi “Sügisballist” teada, on palju, ja nende taga on inimesed, kellest me aga ei tea, kuivõrd pädevad nad on ja kas neile meeldib suhelda, või ei. Aga siikohal oleks vist paslik, mälu järgi, ära tuua üks Ellingu mõttekäik. Ja see kõlas nii – Ma olen terve elu arvanud, et ma olen kirjanik, aga täna ma avastasin, et ma olen hoopiski luuletaja. Peale sellise avastuse tegemist hakkab Elling luuletama ja, mis tema tekstide avaldamise juures eriti oluline – ta võtab krõpsupakid, lõikab need lahti, paneb oma luuletuse sinna sisse, keebib kinni tagasi ja viib uuesti poodi.
Vaat, selline salapärane pooet, kelle sünnist linn ei tea veel midagi. Ja need luuletused krõpsupakkides, mis iseenesest näib olulise kirjandust populariseeriva sündmusena, on justkui teated kuhugi, kellelegi, kindlasti sellele intelligentse lugejani! Niisiis need kontaktid selle aknatagusega siiski tekivad.
Tooksin ära veel ühe Ellingu mõtteavalduse. Norralased teevad selleks kõik, et nende filmidest puuduks sotsiaalne mõõde. Seda võiks ka selle lavastuse puhul küsida ja siis kohe nentida, et ei, lavastaja ei näidanud selle loo vahele või taustaks slaidiprogrammi inimestest, kel pole midagi süüa, kel pole haigekassa kaarti, kes kardavad busse, elektrit, telefone, teisi inimesi ja iseennast.
Lugu on ikkagi turvalistest oma maailmaga meestest ja seda saab minna ülikonna ja naisega kenasti vaatama, esiread ei saa pihta vere või solgipangest lendavate pritsmetega, hiljem juua klaasike konjkit, nagu ikka teatriskäigu puhul kombeks. Ja kuigi sellist konkreetset veritsevat punkti lavastuses ei näe, ütleks selle kohta vanameister Vaino Vahing, et isegi kui konkretset põhjust ei pruugi olla, on motiiv, mida sootsium tekitab, taga. Ja on tõesti.