fbpx

Elling ja Kjell kutsuvad endale külla


Vanemuise repertuaaris on viimastel hooaegadel palju näitemänge, kus tegelasteks hullud, prostituudid või niisama veidrikud: «Lendas üle käopesa», «Mesimees», «Tähed hommikutaevas», «Kõik aias». Mida sellega öelda tahetakse? Kas nii-öelda normaalsest inimesest kirjutatakse vähe, see ei paku pinget ega huvi? Või on see mingi läbilõige? Igatahes huvitav.

Tagasi inimeste sekka

Seekord on lugu kahest kohanemisraskustega ja ebasotsiaalsest mehest. Elling (Riho Kütsar) ja Kjell Bjarne (Margus Jaanovits), veetnud pikki aastaid hooldeasutuses, saavad kahe peale oma korteri, et nad alustaksid iseseisvat elu: vastaks telefonile, käiks poes, kohtuks inimestega.

Kõik osutub aga keerulisemaks, kui arvata võiks. Elling ja Kjell Bjarne oleks pigem rahulikult lihtsalt oma uues korteris. «Aga me just tulime sisse. Ma ei saa aru, miks me peame jälle välja minema,» väljendab Elling järjepidevalt oma nördimust. Nad on rahulikud, analüüsivad, tähelepanelikud iga pisimagi detaili juures.

Väga tähtis on mõlemale mehele, kus miski korteris asetseb, kes käib poes ja kes koristab. Näib, et nende tervislik seisund sõltub paljuski sellest, kuidas maailm neid parasjagu kohtleb. Neile vastanduvad inimesed «väljast», sotsiaaltöötaja Frank (Markus Luik) ja ettekandja restoranis (Ragne Pekarev), kes on vastupidi väga eksalteeritud ja ülisotsiaalsed, nad räägivad kõvemini, liiguvad ja tegutsevad kiiremini ja närvilisemalt.

Frank püüab mehi sotsiaalsusele õhutada, lubades, et kui nad väljas käima ja inimestega suhtlema ei hakka, jäävad korterist ilma. Siiski, tegemist ei ole surmtõsise probleemdraamaga. «Ellingu» lugu sellest, kuidas kaks mees järk-järgult maailmaga suhestuma hakkavad, on südamlik ja koomiline. Näitemängu lõpp lootusrikas, mõlema tegelase mõningad ootused elult täituvad.

Mäeotsa lavastus jätab värske ja karge mulje. Hästi on tabatud põhjarahvastele iseloomulikku elutunnetust, endassesulgunud inimese mõtlemis- ja käitumislaadi. Paralleel tekkis mitu korda ka ETVs näidatud Islandi filmiga «Universumi inglid» (režissöör Fridrik Thor Fridriksson), kus peategelaseks skisofreeniat põdev Pall. «Ellingus» ei minda küll nii sügavale inimhinge ega laskuta metafüüsikasse, aga tunnetus on sarnane.

Olulisteks saavad väikesed asjad. Mäeotsal on olnud õnne, et on leidnud vaimuka näidendi, intelligentse well-made play. Hea tekst ja head näitlejad on seekord kokku saanud. Lavastaja lähenemine on olnud näitlejakeskne. Ei mingeid uhkeid kostüüme, grimmi ega dekoratsioone. Mõned mööblitükid ja muusika.

Riho Kütsar Ellinguna ja Jaanovits Kjell Bjarnena moodustavad hea lavapaari. Elling avaneb tegelasena rohkem, tal on oma hirmud, unistused, ta on armukade, vahel ka kiuslik. Jaanovitsi Kjell Bjarne on rohkem endassesulgunud, ka hetkedel, mil ta ilmutab suuremat soovi sotsiaalsusele kui Elling.

Näitlejate võimalus

Jaanovits, kelle loodud tegelaskujud on viimastel aastatel mõjunud enamasti teatraalsetena, mängib seekord sissepoole, tehes väga puhta ja nauditava rolli. Võrreldes Undi/Vihmari «Tühirannaga», on noored näitlejad Markus Luik ja Ragne Pekarev muutunud enesekindlamaks. Luige mängitud Frank oma pealiskaudsuse ja kiire tegutsemisega on üks koomilisemaid tegelasi lavastuses.

Varem pole Vanemuine Kastani tänavas asuvat Tartu Saksa Kultuuri Instituuti mängupaigana kasutanud. Teatrist puutumata see paik siiski ei ole. Mängitud on seal näiteks külalisetendustena Tallinna Linnateatri «Arkaadiat» ja Eesti Draamateatri «Kopenhaagenit».

Saal mahutab vähe, kõige rohkem sada vaatajat. Vaheajal pole küll publikul eriti ruumi kuskil liikuda ning ka kohvikut pole, aga see ei häiri, sest vaataja satubki Ellingu ja tema sõbra Kjell Bjarne korterisse. Korteris ei peagi olema sajal inimesel mugav liikuda ning kohvikutki pole tavaliselt korterites.

 

Populaarsed Ellingu-lood

Norras on Ellingu-lood populaarsed. Norra praeguse aja ühe loetuma kirjaniku Ingvar Ambjørnseni neli romaani Ellingust on inspireerinud nii lavastama kui ka filme tegema. Lavastaja ja režissöör Petter Næss lavastas «Ellingu» 1999. aastal Oslos. Ellingu-teemalisi filme on tal kaks, «Elling» (2001) ja «Elsk meg i morgen» («Armasta mind homme!», 2005).

2003. aastal tuli «Ellingule» ka järg «Mors Elling» («Ellingu ema», 2003), mille režissööriks Eva Isaksen, kuid mis ei pälvinud vaatajatelt erilist poolehoidu, erinevalt Næssi filmidest. Ellingu lugusid võiks ka Vanemuise teater näiteks edasi jutustada, huvitav oleks teada, mis sai Ellingust ja ta sõbrast kolme aasta pärast. (PM)

Uus lavastus: Axel Hellsteniuse ja Ingvar Ambjørnseni «Elling»

Lavastaja Ain Mäeots Kunstnikud Liina Tepand ja Liina Unt Osatäitjad: Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Markus Luik, Ragne Pekarev