Elamise reeglid – Vanemuine


Vanemuise Väikses majas mängitakse praegu üht teatri ilmselt kogu mängukava populaarseimat publikumagnetit. Igal teatril on vaja mängukavva selliseid (teate-ju-küll-milliseid) komöödiaid, mis aitavad rahval lõõgastuda – unustada paariks tunniks enda mured ja argipäev ning naerda teiste äparduste ja naeruväärselt ülepaisutatud jamade peale. Ühest küljest ju kahtlemata seda rolli täidab Tartus ka “Elamise reeglid”, aga siin on siiski võrdlemisi palju erilist, mis tõstab tüki nendest “tavalistest” naljamängudest erilisemaks ja seeläbi ka paremaks.

Tiit Palu on lavastanud selle “briti perekomöödia” väga puhtalt ja klassikaliselt, ühe olulise (ilmselt alustekstist tuleneva?) kontseptuaalse lisandiga, mis just selle lavaloo eriliseks muudabki. Lugu pöörleb ümber prekonna, kes on kogunenud vanemate juurde jõule pidama. Kohe on haiglast koju saabumas ka insuldi läbi kõnevõime kaotanud paps (Peeter Volkonski). Ühel perepojal (Karol Kuntsel) on segased suhted oma abikaasaga (Piret Laurimaa) ja teine (Priit Strandberg) on esimest korda koju kaasa toonud oma sotsiaalselt pisut veidra, näitlejannast pruudi (Kärt Tammjärv). Peamiselt nende 6 tegelasega kogu lugu ongi üles ehitatud (korraks tuleb lavale ka lahkuminevate vanemate kroonilist väsimust põdev laps). Ja kõige selle keskel poegade ema (Külliki Saldre), kelle närvikava enam kõige tervem ei ole…

Saades publiku tihedalt korduvatest naerupahvakutest taaskord kinnitust – briti huumor kõnetab meid eestlaseid 🙂 Ühest otsast “Elamise reeglid” meenutaski minule mõnd briti või USA dramöödiasarja, mille keskmes on saladusi ja segaseid suhteid täis perekond. Natuke tõsiseid külgi, mille üle palju nalja saab teha.

Kogu asja teeb eriliseks “reeglite” nüanss. Nimelt kuvatakse taha seinale mingi nö. “reegel”, mis ilmneb teatud tegelase eripärana. A la perepoeg ei suuda valetada ilma, et ta istuks kusagile ja ei tõstaks oma hääletooni jms. Kui alguses nö. tutvustakse neid “reegleid”, siis mängu käigus hakkab neid lisanduma ja sisuga kooskõlas muutuvad need ka naljakamaks ning annavad kogu lavastusele omapärase dünaamika.

Kunstnik Silver Vahtre on kujundanud lava üheks köök/elutoaks, aga mõnevõrra eriline on tagaseina suur aken ja sealt paistvad raagus puud. Need puud on ihualasti, nagu järk järgult vaatajate jaoks ka toas sees olevate inimeste hinged.

Paljuski töötas see mäng minu jaoks nii hästi ka tänu superheadele näitlejatele, kes liiguvad imeosavalt draama ja komöödia vahel, kaotamata seda tõsisemat joont, mis annab naljakamale parema kontrasti ning muudab mängu omakorda naudingulisemaks ja naljad naljakamaks. Ja sellises sisulises mõttes “kokkukeedetud supis” ujuvad paremini need, kes karakterrollidega rohkem sinapeal. Antud juhul siis kõik 6 keskset näitlejat. Aga eriti pääses mõjule Priit Strandbergi lahendus. Tema karakterile külgepoogitud isemoodi naer ajas naerma juba ainuüksi seetõttu kuidas Priit seda naeru tegi 🙂 Lisaks lahendab ta oma karakteri natuke keigargeilikus võtmes, mis alguses kui kõik saladused veel päriselt paljastatud pole, aitavad luua igasuguseid konspiratsiooniteooriaid… aga kui lõpuks paljastub, mis värk on, siis tuleb see justkui üllatusena ja nii ongi huvitavam. Piret Laurimaa purjutav abielunaine oli teine lemmik… no temale oli juba osa mõttes head kaardid kätte jagatud. Kuigi ega igaüks nii lahedalt purjus tüüpi ära ei mängi ka 🙂 Piretil oli suisa suurepärane 2018.aasta. Tema linnulike peanõksudega Linda ja mitmete huvitavate detailidega põrgupiiga “Kalevipojas” oli minu jaoks üks möödunud aasta tippelamusi naiskõrvalosa rollidest üle kogu laia Eesti teatrimaastiku. Samuti muidu üsna keskpärasele “Biedermanni”le andis ka just tema omapärane “proua”-lahendus tunduvalt väärtust juurde. Ja no siin, kus terve ansambel särab on tema veel üks eredamaid tähti (vt. järgmine foto). Kärt Tammjärv mängib oma eripärad siin tugevuseks ning innuka noore neiu ja samas sotsiaalselt kohmaka girlfriend’i roll on täistabamus. Külliki ja Karol ei jää kolleegidele alla, vaid balansseerivad või noh – täpsemalt öeldes ju vastupidi, ehk siis just balansist välja ajavad mõlemad oma karakteritega seda kreisit kooslust. Peeter Volkonski ongi tõesti sõnadeta rollis, kuigi niiväga tahaks, et ta kuidagigi mingitkipidi rohkem mõjule pääseks, aga tema osa on olla siiski vaid taustategija kogu selles komejandis.

Hinnang: 3+ (naerda sai, kuigi naljad olid mõnevõrra lihtsamat sorti. Aga võitjate üle kohut ei mõisteta – rahvale läks igati peale. Ma ise ka sain mitu korda korralikult naerda. Selline tore, pretensioonitu teatriõhtu, mille saatel saab tõesti end lõdvaks lasta ja lihtsalt lasta tipptegijatel enda meelt lahutada. Palju mõtlema ei pea, kaasa kisutakse tahes või tahtmata, sest näitlejate-trupp on tõesti esmaklassiline. Eks selliste kergemate komöödiatega ole ju ka nii, et ega need kauaks meelde ei jää kui see koomika tase ei ole just näiteks “Hecuba pärast” või “Kalevipoja” 2.vaatuse kõrgusel, aga nädalavahetuse vahvaks sisustamiseks igati sobiv. Teater massidele. Selline, kus igaüks leiab midagi, suhestub kellegagi, tunneb ära ühe ja teise tüübi või teema kusagilt elust, mis sellest, et antud juhul tegevus toimub brittidega brittidemaal. Samas on natuke eriline nüanss ka sisse toodud ja see annab tavalisele naljamängule veel erilise nõksu juurde.)

(danzumees.blogspot.com, 9.01.2019)