fbpx

Eksperimendid elutoas ehk Iseennast peeglist vaadates


Vanemuises 21. septembril esietendunud Tiit Palu komöödia «Tere, kallis!» vaatamisel tekivad seosed Edward Albee näidendiga «Kes kardab Virginia Woolfi?». Julmade armastuse-vihkamise mängude asemel sukelduvad tegelased aga iseenese unustatud hingesoppidesse ja salaunistustesse, et leida uuesti ennast ja armastust teineteise vastu.

Laval on ühe abielupaari elutuba. Neile tuleb külla mehe õde oma uue sõbraga. Enne külaliste saabumist näikse abikaasad teineteisest kaugenenud olevat, kumbki pool vaevleb isiklikus kriisis ega märka, et kaaslasel on käsil samasugused siseheitlused.

Õpetajana töötav Pille (Maria Annus) võtab isiklikult seda, et pensionisambasse värbajad ta kaubanduskeskuses järsku tähelepanuta on jätnud. Ärimees Viktor (Karol Kuntsel) ei suuda enam müüa pehmeid diivaneid, sest äkitselt on moodi tulnud kõvad. Mõlemad tegelased tammuvad oma seisakus ja tunnevad, et on kaotanud või maha maganud midagi väärtuslikku.

Ootamatu koputus

Ootamatu koputus uksele toob seltskonda kaks tegelast, kes hakkavad nihestama paarikese argireaalsust.

Viktori õde Sirje (Katrin Pärn) saabub koos Peetriga (Robert Annus), kellega ta tutvus umbes tund aega tagasi tänaval. Üsna kohe teatab Peeter, et soovib vanni minna ning keegi peale Viktori ei tee sellest erilist numbrit. Segaduse tekitamine jätkub tegelaste kõnes ja tajus. Viktor ajab krooniliselt sassi nimi- ja tegusõnad, Sirjel on probleeme vasaku ja parema poole äravahetamise ning valikutega üldiselt.

Tühjast-tähjast rääkimine ja lavaline tegevusetus saadavad etendust päris pikalt. Nii nagu publik, ootavad ka võõrustajad laval elutoas, millal lugu lahti läheb. Taevakehasse armunud klassivend, Viktori lapsepõlvepildi müsteerium, Pille mõtisklused kannatuse teemal ja Sirje-Peetri roll abielupaari elutoas mõjuvad pigem juhuslikult kui tähenduslikult.

Lavamaailm on kantud absurdsusest ja keelemängust, mis saavutab kohati poeetilise jõu eriti naistegelaste ekstaatilistes monoloogides. Vaatajal tekib dilemma: kas proovida neid esmapilgul sobimatuid tükikesi ühtseks pildiks kokku sulatada või loobuda ühtse sügavama mõtte otsingutest ja püüda nautida hetke iseeneses.

Tühjast-tähjast rääkimine ja lavaline tegevusetus saadavad etendust päris pikalt.

Tundub koguni, et Viktoril ja Pillel on oma loos samasugused valikud ehk kas ajada taga ammuseid unistusi ja otsida eneses üles naeratus lapsepõlvefotolt või langeda pehmesse elutoadiivanisse ja leppida sellega, et elu läheb lihtsalt mööda.

Sirje ja Peetri ilmumine nende ukse taha aitab mugavustsoonist väljumisel küsimustele vastuseid saada. Õigupoolest külalised justkui peegeldavad võõrustajaid. Muide, eri nurga all peeglid moodustavad ka ühe kandva lavakujundusliku elemendi.

Teistsugune komöödia

«Tere, kallis!» on teistmoodi lavastus Vanemuise repertuaaris ega haaku ootuspärase lihtsa komöödia vormiga.

See, kes on valmis hülgama turvalised valikud ja hüppama tundmatusse, nagu seda teevad Viktor ja Pille, võib leida lavastusest mitu kõnetavat kihti. Lavastaja pole aga nendeni jõudmiseks publikule sirgjoonelist teed ette joonistanud.

(Tartu Postimees, 24.09.2019)