Ehitusmeister Solness – tõusik ja kibestunud karm elumees

Mati Unt on Ibseni 19. sajandi lõpus kirjutatud draama päevakajaliseks ja eluliseks, ühiskondlikult kõlavaks lavastuseks vorminud ja Vanemuisesse toonud.
Unt on võtnud Ibseni “Ehitusmeister Solnessi” ja teinud selle arhailiste sugemetega tänapäevaseks looks, ohverdanud kuningliku kirikuehitaja nüüdse kapitalismi alustalale ehk tellingutele ja kaitsevõrkudele. Vihjates valdkonnale, mis tänases Eestis kõige enam õilmitseb.
Ja Hannes Kaljujärve Solness peab kandma veel ajale jalgu jääva, karjääri tipus oleva kibestunud vanamehe koormat, sõdides uksele koputava noorsooga ning omaenda ihade ja igatsustega. Need viimased personifitseeruvad meteoorina tema koju sisse sadanud Hilde Wangeli näol, kes on ühes isikus femme fatale, suur illusionist ja võrgutaja (Kersti Heinloo mängib selle osa väga söödavaks – seal on vürtsi ja malbust, manipuleerimisest rääkimata).
Kaljujärve Solness on üks väga ebameeldiv tüüp, ja esietendusel tundus, et roll alles küpseb: esialgne vaimukas kõnemaneer kadus juba õige pea, asendudes Kaljujärve tavapärase headusega. Heinloole leitud diabolistlik naer on aga lihtsalt vaimustav.
Solnessi naine, kes on kõik ohverdanud, et mees õitsvale järjele jõuaks, sonib järjepanu kohustusest: rada, mis kohutab ilmselt iga feministliku mõtteviisiga vaatajat.
Vihjeid sellele, kuidas nähtut tõlgendada, on põgusalt ka kavalehel. Tabasin end mitu korda küsimuselt, kas Hilde on vaid Solnessi kujutlus või siiski “reaalne” isik – teatrireaalne või teatraalne? See on vägagi huvitav paradoks, mille igaüks ise lahendama peab. Igal juhul on Hilde tinglikkus mitmel korral välja mängitud.
Aga pärast kolme vaatust jääb hinge kripeldama täitmata jäänud ootus. Liiga palju kordust ja ülekordamist, taasesitust ja kinnitust. Kokkuvõttes on kõik kuidagi liigagi selge.