«Ehitusmeister Solness» – lahjendatud Unt

Kogemata õnnestus mul ikkagi ära oodata aeg, mil näen Mati Undi lavastust, mis mulle ei meeldi. Ma muidugi saan aru, et meeldib – ei meeldi ei ole teatrikriitikule kohased kategooriad, kuid – alati on Undi tegemistes olnud mingi kiiks, mis need tavakakkumisest kõrgemale ja läbinägelikumaks tõstab. Me võime seda vabalt näiteks postmodernistliku lipu lehvitamiseks nimetada.
Siin lipp ei lehvi. Nii et ma küll arvan, et inimestele, kellele ei meeldi Undi lavastused, meeldib «Ehitusmeister Solness».
Ma ei tea, võib-olla ma olen liiga noor – keskeakriis on mul läbi põdemata ja Prostamol Uno kapsleid ei ole ka vaja –, aga Solnessi tõmblemine jäi minu jaoks millekski, millest inimesed laval räägivad. Kuskil kaugel. Kümnendasse ritta, sinna, kus mina istusin, need asjad ei ulatunud.

Ei saa aru

Kui tegemist ei oleks Mati Undiga, siis võiks kahtlustada Vanemuise-poolset käsku teha lavastus «vanemale publikule». Keskealisele hillitsetud teatrivaatajale. (Kuigi – «Vladimiri väljak» on Vanemuise repertuaaris olemas.)
Tavaliselt on Undi lavastuste juures abiks kavaraamatukesse trükitu, see aitab lahti hammustada. Seekord mitte – või, noh, mingil määral siiski: kui ma loen Suitsu luuletust «Ühele lapsele» ja Carl Gustav Jungi anima’st, siis ma ju teoreetiliselt saan aru, mida mulle ütelda tahetakse.
Aga kui ma vaatan laval Kaljujärve Solnessi (kelles ka tükid Nipernaadist ja paljudest teistest viimaste aastate rollidest – ning neid tükke on kurblikult palju), siis ei saa.
Kolmevaatuseline teatritükk, mille teise vaatuse tekstimassiivist kuulsin ainult vast 15 protsenti. Mitte et häda oleks näitlejate diktsioonis või häälevaljuses, vaid ma lihtsalt ei saa aru, mida nad räägivad. Või siis, et milleks. Mis teeb sama välja.
Ehk vaid Kersti Heinloo on see, kes selles lavastuses kastanid tulest enne täielikku söestumist välja toob. Tema preili Hilde Wangel on liikuv ja mõtlev. Antree epateerivuse kaudu edasiantavast ebakindlusest saab loo liikudes elus inimene kogu lõplikkuses. Ma mõtlen, et Hilde ei tea päris täpselt, miks ta midagi teeb, ning just seeläbi muutub roll ainsaks, millel midagi öelda on. Ma küll ei saa päris täpselt aru, mida ta mulle ütleb, aga ma näen, et ta tunneb. Vähemasti vajadust.
Hannes Kaljujärve Solness, nagu üteldud, on tsitaatide kogum. Ehk teisisõnu – nähtud stambist nähtud stampi.
Teiste lavalolijate kohta ei oska ma midagi ütelda. Lavastajapoolne näitlejaülesanne on kas olematu või siis nii peen, et mina nende tegutsemismotiividele pihta ei saa.
Ausalt, ei ole mul kerge Undi lavastuse kohta nii kirjutada – ta on üks väheseid Eesti kultuuriruumis, kelle tegemiste poole ma kogu teadliku elu tuntava aukartusega alt üles vaadanud olen. Nii ma siis loodangi, et «Solness» lihtsalt ei ole veel valmis, et (teatri)elu tuleb.

Ettemängitud elu

Tsitaatidest veel. Undi enesetsiteeringutelembus on kõigile teada. «Solnessiski» on olemas kohustuslikud punane valgus ja punane pall. Ent. Tabasin ennast tõdemuselt, et absoluutselt kõiki selle lavastuse misanstseene olen ma Undi varasemates töödes näinud. Ja nii saab «Solnessist» lahjendatud Unt.
Siiski – korraks «lööb välja» ka tuntud Unt. Oma headuses. Pean silmas kolmanda vaatuse ümberkirjutatud dialoogi, kus Heinloo Hilde ja Jaak Printsi Ragnar teineteist ja tagaselja ehitusmeistrit räpaste sõnadega pommitavad. Ning asi pole mitte suuvärgis, vaid ehedas elus, mis pinnale tõuseb.
Ehk siin ongi võti – meile näidatakse inimesi, kes etendavad ettemängitud elu.