Loe

Ehitusmeister ja vanemtööline Unt

Tegelikkuse KesKus

Multi- ja antikulturaalist lõunaeestlane Aapo Ilves jälgis Undi lava- ja muusikaliselt kujundatud Ibseni.

Telliskividest toredam on loopida märksõnu – seda eriti pärast teatrikülastust: arhitektuur, lavastamine, loovus. Konkurents, vastutus, iga. Kaljujärv, Loo või Adlas, Lumiste. Aavik, Prints, Tammaru ja Heinloo. Eriti just Heinloo. Laval lisaks tellingud ja toolid. Kohaks Vanemuise väike maja, kus Mati Unt ehitab. Toolid! Kurask, geniaalne! Toolid ON! Toolid kui Kolm Õde, Radisson SAS, pilpakülad ja getod, nende näiliselt hoolimatu ümberpaiskaminepaigutamine, istumiskorrad… Vaatus vaatuselt muutub… mis? Minge ja aduge. Enne, kui istet võtate, on tooliklapid teatrisaalis ilusasti kikkis ehk püsti. Kavaleht teatab, et sümbolismile olla vertikaalne mõõde väga oluline. Oluline ka see, et 19. septembril 1889 sai 61 aastane Henrik Ibsen lähedaseks Emilie Bardachiga (19). Ibsen nimetas teda “oma printsessiks”. Umbes 110 aastat hiljem purustavad terroristide lennukid kaks valepidi ehitatud pommivarjendit New Yorgis.
Tiba rohkem kui 2 aastat nimetet hävitustööst hiljem helistab paljukirutud FDM* (30) Aapo Ilvesele (34) teki alla ja ajab talle kõrva ettepaneku Undijahile suunduda. Kuhugi toodud ajahetkede taha ja vahele ajalukku on lukustunud veel 4 eestikeelset Solnessi-esitust. Kõnele on viies – sümboolikaleksikonid leiaks ka sellele numbrile tausta ja mõõdet.
Etendus oma kolme vaatusega on viiest tunnist tunduvalt lühem.
“Aeg kulgeb täna tavapärasest aeglasemalt, ja see on hea märk!” nendib pealtkolmekümnene ehitusmeister Ragner Lõbu mingisugusel vaheajal. “Ilm on novembri keskpaiga kohta väga soe,” sekundeerib Eesti kultuuriajakirjanduse väidetav homnepäev Andres Keil (2(palju?)). Tema näoilme on nukker. Hiljem ilmub Postimehes ka nukker arvustis.
Mis seal ikka, mina ei ole nõus. Mul on muidugist kergem kasvõi Solnessiga suhestuda-
samastuda, aktseleratsioon annab tänapäeval ilmselt kiiremini kiiksud kätte, ja ka kõrgelt ja kiiresti alla saamisega on üsna isiklikke kogemusi. Aga etenduse põhjal tahaks ma suuta hoopis preili Hilde Wagneli ihhu, vabandust, hinge kiigata. Äkki tuleb lastele pula ajades tõesti kidakeelsem ja ettevaatlikum olla? Samas – kui elu annab ette, saab hiljem kõik metafooridesse mässida ja kirja panna. Eriti siis, kui olla Henrik Ibsen või Halvard Solness, Hildet panna ei tihka ja Alinet-Kaja(t) enam ei vaja. Jääbki võimalus panna pärg, oma foobiate kiuste. Siis on vähemalt korralikult pandud. Enne seda aga…ilmub loomulikult anima.
Ilmub näiteks mehe hingest või hoopis lavasügavusest, tellinguilt ja ilma kohvrita; või siis lihtsalt punase prožektori välgatusena, mis ilmutub seetõttu, et keegi vajutab vastavat nuppu, mida ta omakorda teeb sellepärast, et Unt käskis. Või hoopis nukud? Nukud teatris. Nukud, mis olla olemas olnud juba enne, kui imikkaksikud lastetoad tühjaks jätsid ja Jumala juurde pääsesid. Palavikupiim teeks või vahendiks, närtsinud rindade asemel paraku uued saab alati looja, olgu väikese või suure tähega algavalt – ajale meeldib demiurgidele noorema kerenumbriga muusasid ette ajada. Aeg ajab, looja muretseb, või siis mitte eriti, ega ta ise kah ei pruugi aduda, kas süüks on üldse põhjust, või tohib igaüks surra, nagu ise tahab – tahab ta siis või mitte. Kahtlused on vananeval loojal ajati olemas või vähemalt vabandusiks. Kaksikud on jumala juures ja sealt enam sigitajat ohustama ei pääse, allasurutud eelkäijagi minekul, kirikuid enam ehitama ei pea, tipus on ära käidud ja tundub, et lõpuks ometi on edasiminekuks maad küllaga. Tagaselja näivad lood teisiti, kahtlusteks on alust ja elu hüppab eredalt sisse; piinlik ei ole, sest vägisõnu tohib ritta lükkida või esitada küll, kui seda teeb keele- ja ajatundlik inimene. Konkreetseks-kritiseerivaks-ümberjutustavaks ei ole mõtet minna, sest teater pole kirik, kuhu ilma tekstiraamatuga kursis olemata ei tükita. Käige Vanemuisesse!
Kirikut Unt selle lavastusega muidugi ei ehitanud, ja jumal tänatud! Taas kavaleht appi: “Solnessi” kirjutamise perioodist näiteks pole teada ainsatki (Ibseni – A. I.) kirja”. “Solnessi” seekordsest etendumiste perioodist on teada vähemalt üks Mati Undi kiri (Postimees, 15.11.2004), tsiteerin lõiku: “Ega kunstniku elu ja mured mullegi just väga võõras temaatika ole.”
Lauset kommenteerida või vaidlustada on põhjust vähe.
Kindel ja sajandi näidatud on, et erinevalt äsjaloetud hajatusest on Ibseni lugu ennast tugeva templina aegadesse seisma sättinud, ja ega ma tea siiamaani, mis annab rohkem, kas Undi lavastus, tekstiredaktsioon või Ibseni (alus)tekst. Etendus ise elik trupi lavaelu nurisemist ei võimalda. Kes tahab, leiab põhjuse ise ja nagunii. Undi hooneil tasub silma peal ja sees hoida, sest palju neid häid ehitusmeistreid ikka on.

01.01.2005