Efektne hüpe vahvasse absurdi

Katre Väli, Postimees

Lava on lage ja tavatult paljas. Kuskilt nurgast ilmub Aivar Tommingas, kes tundub dekoratsioonideta laval imepisike, ja esitab ühe olulisimatest küsimustest õhtumaises mõtteloos: Kas Jumal on olemas

Seepeale sammub tema eest läbi asjalik tädike, kes taskus võtmeid keerutades eksitab lavalise illusiooni etenduse algamisest. Kogu stseeni ajal on nii saalis kui ka laval häiriv täisvalgus.

Nii omanäoliselt, nihestatult juhatub sisse Vanemuise uuslavastus «Hüppajad», autoriks tunnustatud Tom Stoppard, lavastajaks metafüüsikat armastav Mart Koldits ja kunstnikuks äratuntavalt vinti üle keerav Ene-Liis Semper.

Mitmetahuline lugu evib ühe kihina loogiliselt jälgitavat mõrvamüsteeriumi. Pöörasel peol tapetakse reeturliku lasuga üks filosoofia õppejõududest. Sellest hakkab hargnema kriminaalne lugu, kus kõik süüdistavad kõiki ja lõplikku selgust ei saakski nagu olla. Mis muud soovitada inspektor Kondile kui «Otsigem naist!».

Näiliselt karmile ja tõsisele teemale vaatamata on näitlejate mäng ülevalt eksalteeritud, tehtult labanegi, eputav ja samas täiesti vahvalt nauditav. Nii tundub Helena Merzini mängitav eks-muusikalistaar Dorothy oma nappides rõivastes ja edvistava olekuga tegelikult palju targem ja samas totaalselt hullumeelne.

Video omal kohal

Talle sekundeerib muigvelsuine Hannes Kaljujärv, kes on suisa loodud verbaalseks akrobaatikaks ja balletisammul tantsisklemiseks. Samahästi sobib talle salakavala limuka roll, kes igast kriitilisest olukorrast puhtalt välja tuleb.

Peaosaline Aivar Tommingas on pisut vaoshoitum, tema mängitud filosoof püüaks justkui jääda oma akadeemilisse moraalifilosoofia maailma, samas on ta kõige mõistlikum ja inimlikum tegelane. Kahjuks adub ta toimunu tegelikku traagikat viimasena.

Kuigi ma ei leia, et video peaks igas tänapäevases lavastuses taustal või suisa esiplaanil figureerima, on sellel absurdimaigulisel laval kõik ekraanile toodu omal kohal. Taustaklipid, mis varieeruvad kuupinnast ja Briti kuningakoja valvajatest kuni Tomi ja Jerry multifilmikatketeni, on tabavad ja naeruturtsatusi esile kutsuvad.

Lisaks kasutatakse videot vahendajana lavatagustesse kõrvalruumidesse (köök, vannituba) pugenud inimeste salajuttude ja emotsioonide kajastamiseks. Intiimne suhtlemine kaameraga võimaldab vaatajateni tuua tegelaste alateadvusest mitmeid varjatud igatsusi ja vajalikke selgitusi.

Suure osa laval kõneldust hõlmavad vaatamata näilisele tohuvabohule filosoofilised arutelud, milles on koht nii Russellil kui ka Wittgensteinil, igavesti paigalseisval noolel ja headuse defineerimisel. Loomulikult viidatakse ka kilpkonna ja jänese võidukihutamisele, seekord on spordistaarideks vastavalt sootu Patsu ja pikk-kõrv Potsataja. Viimast tabab julmalt Zenoni nool, mis siiski liigub.

Finaal nagu paroodia

Paratamatult kippus mõni tüütum monoloog toreda teatriõhtu muljet rikkuma, ent lavastaja oli neid oskuslikult kõrvalhüpetega vürtsitanud. Siiski eeldab lavastus täit tähelepanu, et kõiki vihjeid ja viiteid tabada ja seostada.

Lavastuse finaal on justkui Vanemuises ühtlugu publikumi tormijooksu võitvate muusikalide paroodia. Võrratud massistseenid ja silmatorkavad kollased kostüümid, mille nilbuse piirile ohtlikult läheneva tegumoega peab iga teatrikülastaja ise tutvuma.

Lõppsõnaks võiks öelda, et lavastus üllatas meeldivalt ning soovitan soojalt kõikidele briti huumori fännidele ja filosoofiaosakonna üliõpilastele.

Uuslavastus
Tom Stoppardi
«Hüppajad»
Lavastaja Mart Koldits
Kunstnik Ene-Liis Semper
Osades Helena Merzin, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv jt
Esietendus 16. veebruaril Vanemuises