fbpx

Eesti teatri grand old lady


Mullu 80. sünnipäeva tähistanud Herta Elviste on ehe teatri-näitlejanna selle sõna otseseimas tähenduses, grand old lady kogu eesti teatri kontekstis. Teatris juba enne sõda, alul Pärnus, 1958. aastast Vanemuises. Mänginud filmideski – «Roosa kübar», «Viini postmark», «Suvi», «Kallis härra Q».
Herta Elviste puhul ei saa üle ega ümber tema isikupärasest häälest. On see kare või pehme, soe või külm… See on sõnus kirjeldamatu, ent erakordselt meeldejääv. Aja jooksul on seda häält ka Eesti Raadio kuuldemänguarhiivi kogunenud.
Telepurgis pole Herta Elvistet leierdatud, ta pole andnud meediale põhjust endast mingit poolvägivaldset kuvandit luua. Läbi aastakümnete peaasjalikult lavale truuks jäänud näitlejanna avalik tuntus pole seetõttu telenäo laialdane ning mõnigi kord ülekohtuselt pinnaline tuntus, vaid midagi hoopis kvaliteetsemat, midagi hoopis sügavamat.
Olgu tõestuseks näide, et koos abikaasa Lembit Eelmäega tehtud rollid (kõigi eelduste kohaselt skandaalimaigulises) lühimängufilmis «Armas tuss 50 aastat hiljem» ei heitnud näitlejannale avalikkuse silmis negatiivset varju.
Elvistest pole aastatega saanud kibestunud diivat. Ta on jäänud iseendaks – äärmiselt nõudlikuks laval, ent ka lustakaks ja kavalaks.
Inimeseks, kel on teatrimajas ja proovisaalis välja teenitud kindel autoriteet. Ega ikka meenu etendust, kus ta oleks lubanud endale hinnaalandust.
Telessegi on Herta Elviste jätnud kvaliteedimärgi. ETV teleteatris oli mullu vähemasti üks näitemäng, mis publiku tungival soovil taas eetrisse toodi – Martin McDonaghi «Mägede iluduskuninganna». Koos ühe peaosalise, Herta Elviste vahekommentaaridega. On vist põhjust see taas arhiivist välja otsida.