fbpx

Eesti teatri ajalugu – krambivabalt ja kiiksudega


27. märtsil, rahvusvahelisel teatripäeval esietendus Vanemuises Andrus Kivirähki jant “Teatriparadiis”.

Näidendi tegevus leiab aset keset pilvi asuvas teatriparadiisis. Meie ette astuvad väärikad isikud kodumaise teatri minevikust: esinäitlejad Kaarel ja Ants, kuulsad naisnäitlejad Erna ja Liina, legendaarne koomik Paul, kutselise teatri isa Karl, kuulus teatripedagoog Volli, vanalt surnud teatrilegend Ird jpt. Isegi pilve direktor Vanemuine on kohal.
Siis aga saabub taevasse sõnum Eesti teatri 100. sünnipäevast. Puhkeb arutelu, kuidas seda tähistada. Kas tuua lavale “Libahunt”, “Kremli kellad” või hoopis mõni muusikal? Ja veelgi olulisem: milline esinäitleja hakkab mängima peaosa? Sündmuste arengut tasub igaühel endal vaatama minna.
“Teatriparadiisi” lavastas Vanemuise draamajuht Ain Mäeots, kunstnikutöö tegi Iir Hermeliin Tallinna Linnateatrist, valguskujundaja on Andres Sarv. Kuulsaid teatritegelasi kehastavad Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv, Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm, Indrek Taalmaa, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Ott Sepp, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova, Liina Tennosaar ja Kais Adlas.
* * *
Lavastaja AIN MÄEOTS, mida ütlete “Teatriparadiisi” tutvus­tuseks?
See on mõnusalt krambivaba lähenemine meie teatriajaloole. Mina selle tüki Kivirähkilt tellisin ja paradiisi idee ette andsin, samuti selle, et sealt võiksid läbi käia kõik suurkujud. Kõik muu on tema enda välja mõeldud.
Minu meelest on see Kivirähki parimaid tekste. Mulle meeldib suhtumine tegelastesse – nad on pigem inimesed, mitte mingid suured püüdmatud legendid. Suured egod üritavad kokkuleppele jõuda, mis tükki ühiselt lavastada.

Kas laval sündiv meenutab tegelikkust?
Kindlasti. Toome sisse paralleele oma maailma ja oma kiiksudega, nii palju kui võimalik. Selle peal see töötabki – teater põhineb ju äratundmisel. See tükk ongi teatritegemisest ja -armastusest. Et on punt inimesi, kes ei saa teistmoodi, vaid peavad tegema teatrit, saama mängida või lavastada.

Sellise teema puhul on oht, et laval sündiv on naljakas üksnes näitlejaile, saalisistujail hakkab aga igav.
Algul kartsin seda, aga arvan, et nii see siiski pole ja naljakas on ka publikul, kes kuulnud vaid nende kuulsuste nimesid. Minagi olen Pansot vaid teleekraanil näinud. Kui Panso suri, käisin lasteaias. Irdi kujutan natuke rohkem ette.

Kesk- ja vanemaealistele on vähemasti Kaarel Ird ja Voldemar Panso reaalsed kujud, keda nad mäletavad ja kelle puhul kogevad rõõmsat äratundmist.
Loodan küll. Otsustasime autoriga, et me ei püüa vanema põlvkonna teatrilegende täpselt järgida.
Kuid Panso ja Ird on küll üksüheselt järgi tehtud.
Irdi kehastab Aivar Tommingas, kes on end Vana Hirmsana juba mitmetel Vanemuise üritustel tõestanud.
Arvan, et Raivo E. Tamm tõestab end sama hästi ka Pansona.
Teised osatäitjad lähtuvad rolli lahendusel sellest laadist, mis tol ajal, kui nende tegelaskujud olid laval.
See oli aeg, kus mehed olid mehed ja naised olid naised.
Mulle meeldib see aeg, see on nii stiilne. Ma ei arva, et olen vanamoeline, aga tunnen vahel sellest puudust, nii laval kui elus.

Kas midagi saab ka teatriajaloost kõrva taha panna?
Kindlasti. Selles mõttes on tükk ka kooliõpilasele väga kasulik. Loodan, et see tuleb lahe, muhe ja naljakas. Ma ei võta seda kui lauskomöödiat. See pole farss tavatähenduses. Kivirähk on pannud žanriks jandi. Selle tüki nali on kõige paremas tähenduses eestilik huumor.