Eesti teater pidas Tartus 100. sünnipäeva

Kutselise teatri 100 aasta juubeli üritustest laupäeval sai kokku üks pidulik kompott.
“Kui siit pilve piirilt alla vaatan…” kõlas Vanemuise koori kirgastav laul Tartus Shakespeare’i kohviku esisel platsil. Nagu sada aastat tagasi Vanemuise teatri avamiselgi, panid need sõnad tuulise platsi suursuguselt helisema. Sedakorda oli pidulikuks sündmuseks teatrivanaisa Karl Menningu kuju avamine. Ühtlasi avas see laul pika sünnipäeva, kus sündmused olid kui pärlid reas.
Paljud ilusad sõnad ning Aivar Mäe ja teiste esinejate soovid juhatasid sisse järgmise päevasündmuse – raamatu “Kolmkümmend aastat teatri ehitamist” esitluse. “See on kõigepealt teatrilugu. Mitte küll selle kõige traditsioonilisemas esituses,” sõnas autor Ülo Tonts tagasihoidlikult oma raamatut tutvustades. Tonts on olnud Vanemuise teatrimaja sünni ja üleskasvamise juures ning nüüd on need 30 koos kasvatud aastat oma keerdkäikudega kaante vahele saanud. Vähestele õnnelikele jagas Vanemuise kauaaegne juht Kaarel Ird autogramme.
Kella kaheksaks õhtul kogunes suurem osa teatrisõpradest Tartu laululavale. Esialgu rahvalikku vabaõhuüritust meenutava kontserdi muutsid säravaks õhtujuhid Laura Peterson ja Märt Avandi. Kontserdi algusnoodid jäid aga kahvatuks. Pärast kolmandat lugu oli publikus märgata hajevil pilke. Oodati “seda” lugu, mis paneks kuulama ja kaasa ümisema. Ja ootama pidi päris tükk aega, kuid lõpuks see siiski tuli – Hannes Kaljujärv ballaadiga näidendist “Potteri lõpp”. Hääl kare kui kuivanud maa, täis siirust ja karmust – nii laulis Kaljujärv end publiku südamesse. Järgnevad lood naelutasid publiku nii kõlaliselt kui ka visuaalselt kontserdi külge. Teatri NO99 “Kuningas Ubu” kirevad kostüümid tõid muige nii mõnelegi suule, kuid nende avameelselt ropp popurrii pani naerma ka kõige tuimema kuulaja.
Kui igavene armastus on olemas, siis Herta Elviste ja Lembit Eelmäe on teatripubliku jaoks selle kehastus. Ilmselt polekski saanud Vanemuise sünnipäeva ilma nendeta tähistada.
Ja siis kardinaalne teemavahetus. Rajurokibänd Streptococcus Pyogenes eesotsas Üllar Saaremäega esitas loo lavastusest “Suvekool”, pühendades selle Mati Undile. Presidendipaar ja õhtujuhid ei läinud kaasa üleskutsega tulla lava ette näppu viskama, kuid minu ees istunud väike tüdrukutirts rokkis küll, näpud püsti. Võimsa ettekandega rabas publikut Jan Uuspõld. “Püha Elmo tuled” omandas tema esituses täiesti uued mõõtmed.

Nagu Vanemuine laulnuks

Kirsiks sünnipäevatordil võib nimetada kontserdi lõpuosa. “Mitte kellelgi ei ole kuhugi vaja kiirustada. Kui paljud seda teavad,” kõlasid Juhan Viidingu tekstid Aarne Üksküla häälel. Tõnis Mäe esituses omandas nii mõnigi Viidingu laul täiesti uue kuju, säilitades aga oma algupärase sügava tähenduse ja teatri salapärase hõngu. Ilmselt poleks ükski sünnipäevaline nõustunud kontserdilt lahkuma, kuulmata teatri hümni “Vana mehe laul”. Kõikide laulvate näitlejate ühisesituses kõlas Papa Carlo lugu, nagu oleks kutseline vanamees – Vanemuise teater – seda ise laulnud.

Teatriaasta suursündmus
•• Laupäeval, 12 augustil kontsert Tartu laululaval, kus laulsid kõikide Eesti teatrite näitlejad ning Aarne Üksküla ja Tõnis Mägi esitasid Viidingu-Mäe teose “Müürileht”. Lisaks toimusid üritused Vanemuise teatri terrassil.