Eesti teater ja tema koristaja

Oh, ma vaene Tarto liin… Vanemuise 150. sünnipäevaks valminud lavastuse «W» vaatamise järel hakkas miskipärast kummitama Käsu Hansu kuulus luulerida.

Ain Mäeotsa lavastatud «W» polnud sugugi igav vaatamine, aga see oli lustlike sketšide jada, mis sobiks suurepäraselt näiteks teatripäeva auhinnagalale. Siis oleks tegemist vaimuka ja toreda meelelahutusega, kust leiab teatrirahvas ja publik tögavat äratundmist ja ka mõtlemisainet.
Ent iseseisvaks lavastuseks jääb nelja koka kokku keedetud supp lahjaks.
Probleem saab alguse tekstist. «W» autoriteks on Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk. Näib, et kõigil on olnud oma eesmärk, koostöö ja üksteise täiendamise asemel on igaüks vaidlustest võitjana väljunud. Mis on lavastuse kandev idee ja kuhu autorid välja tahtsid jõuda, neile küsimustele on keeruline vastata.
Üks eesmärk näib olevat näidata, et Vanemuine on mitmeliigiteater, seal töötavad tugevad draamanäitlejad ja lauljad ning pillimehed on Tartus samuti tasemel, kõigele lisaks on teatris palgal balletitantsijad, samuti suudetakse korraga tantsida ja laulda. Aga selle teadmise levitamiseks (kui üldse peaks selline vajadus aastal 2019 olema) on tõhusamaid vahendeid kui kolme ja poole tunni pikkune lavastus.

Võib oletada, et sooviti rõhutada Vanemuise seost Eesti teatriga, vahest hoogsalt hüüda, et Eesti teater ongi Vanemuine, ja tutvustada publikule eestlaste teatritegemise ajalugu. Miks ka mitte, see on auväärne eesmärk ja sugugi mitte vale. Eestikeelne teater on saanud alguse Tartust ja olulised teatritegijad on kõik vähem või rohkem olnud Vanemuisega seotud.
Ajalugu tutvustava lavastuse kasuks räägib ka peaaegu kronoloogiline kulgemine. Vihjatakse, et üks pikkade lokkis juustega tüdruk kirjutas esimese maakeelse näidendi, ja vaatajatel peab tekkima peas seos: see tüdruk on Lydia Koidula. Siis saabuvad lavale August Wiera, Karl Menning, harrastusteater asendub professionaalsega.
Eesti teatri igipõline vastasseis kunst versus raha ja publikumenu saab samuti tugeva vundamendi.
Teises vaatuses jõutakse Kaarel Irdi, Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Mati Undi aega. Legendide isiklikud suhted ja kunstilised taotlused põrkuvad, süttivad, plahvatavad. Laval toimuv ammutab ainest aastatetagustest (armu)kolmnurksetest inimsuhetest, päriselt toimunud koosolekutest, arutlustest, ajaloolistest lavastustest.

Tugevad näitlejad

Ainult et mitte keegi eespool nimetatutest pole laval õige nimega, näiteks Menning on Hemming, Ird aga Murd. Nimede muutmine mõjub totra veiderdamisena, olgugi et sellega püütakse näidata, et laval pole ajaloolised isikud, vaid nende koondkujud, soovitakse muuta nad arhetüüpideks ja/ või sümboliteks.
Ent see võte ei toimi, sest üldistusaste on väike. Valenime all esinevad tegelased on liialt sarnased ajalooliste isikutega, seega tekib segadus isegi siis, kui Eesti teatriajalugu pole võõras.
Teisest vaatusest tundsid vaatamisrõõmu eelkõige need, kelle sünniaasta on võimaldanud osa saada Toominga-Hermaküla toonastest lavastustest. Samuti tuleb möönda, et fiktsiooni ja reaalsuse miksimine hoidis aju töös (oot, kus siis toimus «Suitsu-õhtu», oli see tõesti Vanemuises või ikka kirjanike majas; kellega Irdil see suhe siis oligi; millal Hermaküla suri jne).
Nagu ennist sai öeldud, siis saalis igav ei ole. «W» tugevus on ennekõike näitlejad.
«W» esimene vaatus visandab laia pintsliga Vanemuise seltsi arengu kutseliseks teatriks ja esimese vaatuse täht on kahtlemata Helena Lotman, kes tormab keravälguna mööda lava ja hüüab: «Ma armastan teaaaaatrit!» – räbalates talupiigast sirgub sirge seljaga näitlejanna, kes pühendab oma elu teatrile, mis omakorda toob kaasa keerulised peresuhted jms (naiste kujutamine selles lavastuses on omaette teema, mida sel korral ei jõua lahata).
Lotmaniga ärkavad isegi maalitud lõuendid, rääkimata siis kaasnäitlejatest. Näitlejate vastandamine – üks veenev, naturaalne anne, teised aga amatöörid, kes kobavad veel pimeduses – on teksti sisse kirjutatud, kuid Juuli rolli õnnestumine on Lotmani töö.
Lotmanis on see miski, mis muudab hea näitleja vapustavaks, naelutab pilgu ning haarab kaasa. Vägagi nauditav on jälgida näitlejate – Helena Lotman, Karl Laumets, Riho Kütsar, Maria Annus, Robert Annus ja Reimo Sagor – omavahelist mängu just esimeses vaatuses.

Teises vaatuses jõutakse Vanemuises Irdi aega ja Aivar Tommingase kehastatav Murd on vana Ird ise, Eesti teatri keskpunkt. Ei saa öelda, et Tommingas mängib noored üle, vaid ta lihtsalt teab, mida teeb. Midagi pole parata, tema energia, sisemiselt peensusteni läbi tunnetatud roll, detailide lihvitus (näiteks taskurätikust nopib ta nagu muuseas välja kuivanud kolli ja viskab selle minema, samal ajal oma muud tegevust katkestamata) jätab ülejäänud teatrirahva kahvatuteks karikatuurideks, tegelasteks, kes paljuski püsivad koos tänu grimmile, parukale, kostüümile.
Raske on mõista, mida Ird, vabandust Murd, nägi teatriuuenduses, mida Vanemuise laval publikule «W-s» näidakse – «Suitsu-õhtu» (miksituna «Tuhkatriinumänguga») ja «Põrgupõhja uus Vanapagan» on õrnad varjud, mis vaevuvaevu annavad aimu maailma raputanud sündmuste suurusest. Ei usu, tahaks hüüda.
Karl Laumetsa Heinzis ja Veiko Porkaneni Maanuses on eredaid hetki, kuid ennekõike ei saa Tommingase kõrval mainimata jätta Murdi abikaasat Elsat, keda mängib Külliki Saldre, ja Merle Jäägri vana Juulit. Mõlema näitleja mäng on prii üle võlli liialdustest, rapsimisest, nad pakuvad täpselt rihitud mängu, nende välja öeldud sõnad-laused on täidetud mõttega, mis jõuavad saali. Merle Jäägri esitatud Gustav Suitsu «Kerkokell» on samuti meeldejääv.
Aktiivset punast, parteile pugejat mängib samuti veenvalt, parajal määral koomikat pakkuvalt Jüri Lumiste. Ka mõned sutsakad pakuvad toredat äratundmist, olgu selleks näiteks Jaanus Tepomehe Anti või Reimo Sagori Helimaa…

Kellele seda vaja?

Mõlemas vaatuses näeb veel üht episoodilist tegelast – pidevalt valel ajal lavale sattuvat koristajat, kes oma eksimusest kohmetub ja kukub siis ämbriga kolistama ja vabandust paluma. Ragne Pekarevi uudishimulik ja vahele jäämisest (vähemalt näilises) segaduses koristaja seob lavastuses jutustava loo tervikuks, muutes oma harja ja lapiga tädi sümboliks, kes ei puhasta lava mitte ainult tolmust ja prahist… Eesti teatri vaim, kaitseingel varjab end koristajakitli taha.
Kokkuvõttes tuleb öelda, et «W» on hoogne ja lustlik juubelikava, mis peidab endas vähemalt viit eri stiilis tehtud minilavastuse katkendit, lisaks kuuleb uut muusikat heliloojatelt nagu Tauno Aints, Ardo Ran Varres, Leslie Da Bass (sõnad Aapo Ilves) ning näeb teatraalselt vahvaid kostüüme (Gerly Tinn).
Ent kui teatri sünnipäevaks tehakse selline jant, siis tuleb suure hurraaga klaase kokku lüüa, seejärel silmanurgast pühkida pisar (kel rõõmust, kel kurvastusest) ning sammuda paremasse homsesse. Tuleb uskuda, et Eesti teater ja Vanemuine pole pärast Toominga-Hermaküla uuendust hangunud ja unustusse vajunud, nagu laupäevasest esietendusest võis välja lugeda. Tähelepanuväärne on, et publik saadetakse etenduselt koju küsimusega «kellele üldse see (teater) vajalik on?». Sellele küsimusele pole olemas ühte ja ainuõiget vastust, sest teatril on väga palju funktsioone (ka meelalahutuse pakkumine ja seda Vanemuise «W» ka teeb) ning need muutuvad ajas ja ruumis.
Aga selle küsimuse lõpulauseks seadmine näitab siiski küsimuse olulisust tegijatele ja soovi, et mitte ainult nemad, vaid ka saalis istujad küsiksid, kas just seda vajavad nad teatrist.

(Postimees, 21.11.2019)