Eesti saja-aastane teater särab taas täissaalide paistel

Esmaspäeval pidas teatrirahvas Vanemuises suurejooneliselt eesti kutselise teatri 100. aastapäeva pidu.
Hästilavastatud päev algas Vanemuise juubelimedalite andmisega Eesti vanima teatri väärikamatele töötajatele, seejärel esietendus Andrus Kivirähki ekstra selleks puhuks kirjutatud näidend «Teatriparadiis». Edasi tuli iga-aastane teatripäeva tähtsündmus: Eesti Teatriliidu aastapreemiate jagamine. Seekord lõikasid põhilise saagi Tallinna teatrid. Žürii eripreemiaga märgiti ära vaid Vanemuise «Taarka».

Irdi leiutatud mees

Üks peolistest oli juba 1938. aastal näitlejateed alustanud Helend Peep.
«Mulle meeldis see näidend väga, see oli eriliselt eriline. Ird oli nagu päris. Pansot mina nii palju ei tundnud, aga tema naer oli küll selline nagu ma seda mäletan,» kiitis ta Aivar Tommingat ja Raivo E. Tamme.
«Ird oli see, kes leiutas uusi näitlejaid, keda tal vaja oli. Kõik ei läinud küll märki, aga mõnikord läks ka. Mina olen samuti Irdi leiutatud. Tal oli väga vaja lüürilist tenorit. Ta kuulis minu esitust raadios ja helistas mulle, et tule muusikalistesse osadesse. Mängisin draamades ka,» meenutas 95-aastane lavalegend, kes alustas Vanemuises Lenskina ooperis «Jevgeni Onegin» ja laulis ennast igaveseks eestlaste südamesse «Kerjuse lauluga».
«See laul läks jah rahva hulka. Nüüdki tuleb veel tihtipeale mõni naisterahvas ligi, surub kätt ja ütleb, et ma kuulasin teie laulu ja nutsin,» rääkis Helend Peep.

Ükski sõna pole meelest läinud

Auväärsele eale vaatamata veel täies loomejõus Herta Elviste ütles samuti, et etendus oli vahva. «Ird ja Panso olid suurepäraselt tehtud. Aivar Tommingas on rohkem Ird kui Ird ise,» tunnustas ta nooremat kolleegi.
Iseenda kohta ütles Vanemuise kauaaegne esinäitlejanna, et tekstid jäävad talle sama hästi pähe kui noorena. «Praegu küll ei ole mälu mind alt vedanud ühegi sõnaga, aga jalad ei kanna!»
Teatrikriitikud Lea Tormis ja Margot Visnap lasid Kivirähki järjekordse töö kohta vaid kiidusõnadel kõlada.
«See etendus sobis siia õhtusse väga hästi. Näidend on täitsa vaimukas, seal oli toredaid asju, küll klassikat, küll muud, mis omavahel hästi kokku jooksis,» ütles Lea Tormis, kes ei lasknud ennast häirida ka väga erilaadsetest rolliesitustest, sest tema sõnul pole kaugeltki kõigil näitlejatel parodeerimiseks annet.
Margot Visnap ütles end endiselt imetlevat Kivirähki teatritundmist ja -armastust, mis väljendub mitmes tema näitemängus, aga ka romaanis «Liblikas». «See oli vaimukas sketšide jada, aga tervikuna tekitas ühtse näitemängu mulje.»

Rein Kilk on Vanemuise kasvandik

Publiku hulgas hakkas silma ka mitu kultuuri armastavat ja toetavat ärimeest. Rein Kilk meenutas, et temagi on Vanemuise kasvandik, sest ta on lapsena käinud seal balletistuudios.
«Minu jaoks on see kõik siin lausa suurepärane. Vahepeal tundus, et teatri kõrgaeg oli kuuekümnendatest aastatest kaheksakümnendate lõpuni. Teater oli midagi niisugust, kus sai väljendada seda, mida kusagil mujal ei tohtinud, selline keelatud magus vili. Siis tuli 1990 ja tundus, et Eestis teatrit ei olegi enam, sel ei ole mõtet, sest kõike sai otse öelda.»
Selle tühja augu ajal võõrdus Rein Kilk oma sõnul teatrist. «Isegi häbi öelda, aga mitme etenduse ajal läksin poole pealt minema, igav oli. Praegune aeg on taas vaimustav.»
Jaan Manitski, kelle juures Viinistus etendunud «Põrgu wärgi» eest sai lavastajapreemia Hendrik Toompere, ütles, et nii väikese riigi kohta nagu Eesti on teater heal tasemel ja kuigi ta Kivirähki näidendi prototüüpe ei tea ega saanud kõigest täpselt aru, meeldis see talle ometi väga.