Eeskujulik äng Vanemuise laval
Merit Kask, Postimees
Kui te ei suuda taluda võimatut põhjamaa vaeva ja sotsiaalset ängi, mis vajutab vägisi õlad kühmu ja oma parimatel hetkedel meenutab liiga valusalt meie enda ümbritsevat tegelikkust, siis on igal vaatajal õigus oma heaolu nimel «Suurema kurbuseta» vahele jätta.
Aga kunst, paraku, on üks paras naudinguline enesepiinamine. Samamoodi kunsti vastuvõtt. Olgugi et kogu see kadalipp võib olla teiste autorite kaasabil, teatris, kirjanduses või filmilinal, juba kordi läbi käidud, on inimene ikka nõus niisugust kõhedust tekitavat ohutunnet uuesti tundma.
Ikka seda ehmatavat äratundmist, et kogu laval nähtav vaev võib olla minust endast vaid paari sammu, otsustuse või juhusliku sattumuse kaugusel.
Tänapäeva soome näitekirjaniku ja lavastaja Reko Lundáni (1969–2006) tekstidel põhinev lavastus jälgib ühe perekonna saatust paarikümne aasta vältel. Kavalehelt võib lugeda, et kõnealuse lavastuse tekst on punutis mitmest Lundáni kirjutet asjast.
Lundani kirjutatud ja lavastatud kahest autobiograafilisel ainesel põhinevast näidendist «Keegi aina eksib» («Aina joku eksyy») ja «Teil ei olnud nimesid» («Teillä ei ollut nimiä») ning neid kahte näidendit ühendavast ja palju uut materjali lisavast romaanist «Suurema kurbuseta» («Ilman suuria suruja»).
Kasvamise lugu
Ingo Normeti lavastust läbiva üldise ja isikliku, kõleda ja tagaigatsetud intiimse, suure ja väikese loo pingega hakkab kohe kaasa mängima ruumilahendus. Kõrgusesse pürgiva lavaruumi jõujoonteks on betoonpostidest lambid ja nende taga mustav mets. Ja liikuv lava.
Ei mingit üleliigset müra. Ruum, mis võib ühel hetkel oma suurusega panna vaataja ennast nii väikesena tundma, võib teisel hetkel mõjuda läbini kammerlikult.
Kurvalt ja vaimukalt kirja pandud loo teljeks on õde-venda, kelle ebastabiilsest lapsepõlvest jõutakse nende täiskasvanueani.
Kersti Heinloo ja Markus Luige ülesanne on muidugi päris vürtsikas – mängida seda, kuidas seitsmeaastasest saab 30ndates keskealine. Ja sellega saavad nad ka hästi hakkama.
Seejuures on raskuspunkt Heinloo kanda, sest tema ülesanne on muu seas tervet lugude ahelat koos hoida. Lavastaja on valinud Heinloo näol tükile tugeva selgroo.
Pidades silmas esmalt õe Liisa ja venna Aki kasvamise ugu, jõutakse panoraamsema perekonnalooni.
See on maailm, kus inimene ei oska kurvastada oma lähedase pärast, sest keegi ei kurvasta ka tema pärast. Maailm, kus kaastunne on tabamatu nähtus sel lihtsal põhjusel, et seda pole kunagi olnud kelleltki õppida.
Karakterite arengud on välja töötatud sellise täpsusega, nagu oleks need mõnest arengupsühholoogia õpikust maha kirjutatud. Ükski tegelane pole siin iseseisev, vaid pidevas mõjusuhtes ümbritsevate inimestega.
Nii on näiteks täiskasvanud Liisa sees väike tüdruk, kelle ema maha jättis ja kes on harjunud, et tema jaoks pole aega, ruumi, tähelepanu.
See teismeline tüdruk Liisa, kelle kasuema äärmuslikud seksuaalsed hirmud aegapidi saavad temagi painavateks hirmudeks, ning mitu muud Liisat veel.
Teistega seotud
Samamoodi jõuab ühe tegelaskuju olemus vaatajani teiste tegelaste kaudu. Näiteks on üsna suur roll täita Merle Jäägeril, kelle kehastatud Jutta ema annab naise tegelaskujule väga olulise mõõtme juurde.
Väga selgelt välja töötatud tegelaskujude kõrval jäid hõredaks laste isa Riho Kütsari ja laste ema Külliki Saldre mängitud tegelased. Seesmine loogika, mis juhtis teiste tegelaste iga liigutust, jäi neis karakterites ähmaseks.
Tühje auke oli näiteks laste ja isa suhetes. Kuidas suhtuvad lapsed isasse, keda nad kardavad kaotada, kellega neil aga samas õieti mingit kontakti ei ole? Või on? Või mis toimub selle naise sees, kes oma lapsed maha jätab ja ennast põhja joob? Ei tea. Aga need tühikud on võimalik veel elama panna.
Uus lavastus
Reko Lundáni «Suurema kurbuseta»
Stsenaarium ja lavastus Ingo Normet
Kunstnik ja valguskunstnik Airi Eras
Osades Kersti Heinloo, Markus Luik, Riho Kütsar, Helena Merzin, Merle Jääger, Külliki Saldre jt
Esietendus 3. septembril Vanemuise suures saalis