Draamateatri tütarlapsest Vanemuise vanaprouaks

Mõni teatrikohtumine jääb kauemaks meelde. Hiljuti oli Tartus nii. Esmalt jäi mitmeks päevaks silme ette ja mõtetesse Vanemuises esietendusel kohtumine Hella Volijoki «Niskamäe naiste» peategelase vanaproua Loviisaga, keda muljet avaldavalt oma kõiki registreid kasutades kehastas Külliki Saldre. Ja siis, mõni päev hiljem oli sama meeldejääv kohtumine ja vestlus näitleja endaga. Ootasin väärikat prouat, aga mulle sirutas käe nooruslik, sädelev daam, kellega esimest korda kohtusin teatris tegelikult juba aastakümneid tagasi, 1980. aastate alguses, kui ta oli peaosas Draamateatri tollases menutükis, Heino Kiige näidendis «Tütarlaps ja teised».

Vanemuise saalis istudes hakkas kohati tunduma, et «Niskamäe naised» oligi teie lavastus. Teie roll, vanaperenaine, on niivõrd tugevalt etenduse keskmes ja tundus täiesti teie oma.

Seda on muidugi meeldiv kuulda. Aga ta on mulle lähedane, see vanaperenaine. Võib ju mõelda, et ise olen ka maatüdruk ja nüüd juba selles eas. Meil oli proovides küll probleeme, et hakkasingi mängima vana inimest…

… vaat, oligi minu jaoks probleem, et hakkasin mängima vana naist. Ja siis ütlesin endale, et Külli, sa oledki vana naine! Miks sa mängid endast vanemat ja jõuetumat? Muidugi võib oletada, et tolles ajas, eelmise sajandi kolmekümnendatel, olid inimesed (ja just maal) ränkrasket tööd tehes väsinumad.
Ma ise olen 68 ja laval pean oma tegelase Loviisa 70. sünnipäeva. Ta ütleb: «Ma olen ju alles 70!» Eks nad siis olid vist jah vanemad, kui meie nüüd end tunneme selles vanuses. Aga arvan nüüd, et see oli õige, et sain aru, et ei ole põhjust endast vanemat mängida. Loviisa ongi elujõuline, vitaalne naine.

Te mängite Vanemuises palju rolle, aga see osatäitmine – kas seda pidi ootama? Et teie suur roll kord tuleb. Ma hea meelega vaataks veel.

Mul oleks ka hea meel, kui te seda teeksite, sest arvan, et see roll ei ole sugugi valmis. Ma ei ole kunagi esietenduste mängija olnud. Need lähevad ikka mingisuguse teistsuguse närvi peal, pea on pulki täis, meenutad kõiki kokkuleppeid, ülesandeid, kohanemisi ja märkusi, mis on tehtud.
Aga vabasse vette saad ikka siis, kui oled teinud teatud arvu läbimänge publiku ees, vaatajate peal rolli katsetanud, siis hakkavad sootuks teistsugused asjad kaasa mängima, varem märkamata nüansid jõuavad kohale, näed, mida võib veel nüansseerida.
Esietendusel oli ikka seesugune püüdlik sooritus, aga mängima hakkamine toimub minu jaoks natukene hiljem. Ma loodan, et sel lavastusel on vaatamata kõigele, mis meie ümber toimub («Niskamäed» on mängitud seni vaid kaks korda – toim), publikut, sest need probleemid ju kõnetavad, on ju nii üldinimlikud. Aga mis puutub suure rolli ootusesse, vaat sellele on keerukam vastata.

Kas saabki üldse oodata? Et kunagi ju tuleb MINU roll?

Kõik näitlejad on ju väga erinevad inimesed. Pean tunnistama, et ma ei pea ennast sündinud näitlejaks. Mina ei läinud lavakunstikateedrisse sisse saama selleks, et näitlejaks saada, vaid tahtsin saada painest lahti. Et mind pandaks fakti ette, et see EI OLE minu elukutse.
Lootsin, et siis, seda kuuldes, saan vabalt edasi elada, ei hakka kunagi tagantjärele ennast süüdistama, miks ma ikka ei läinud ega proovinud. Mõtlesin, et teen selle käigu lihtsalt ära.

Ootasite niisiis, et öeldaks, et jah, te siiski ei ole näitleja, ja saate jätkata fotograafina, kes teist pärast keskkooli sai.

Jah, just nimelt. See oli selline hädakäik, kuna sel aastal, kui ma keskkooli lõpetasin, ei olnud vastuvõttu lavakunstikateedrisse.

Kuid läks teisiti – teile öeldi, et jah, teist võib saada näitleja.

Läks teisiti. Ja siis ma olengi kogu aeg nagu vabandades ja külg ees teatris olnud, näitlemises, ja imestanud kogu aeg, et näe, jälle kutsuti ja jälle pakutakse rolle. Ja olen alati kõige eest väga tänulik olnud.
Ma ei ole selline, et kujutlen: vaat seda ja seda pean saama. Ma olen lihtsalt tänulik, kuigi ei saa öelda, et kõige eest – on ka teatud materjale, mis mulle absoluutselt ei istu. Aga kuna oled ikkagi teatrinäitleja, teatris töötav, siis on sul seal kohutused.

Te ise ütlesite, et olete 68-aastane. Muidu ma vanust ei mainiks, kuid kui mõtlen Niskamäe peale ja väga mahuka teksti peale, mis tuli teil vanaperenaisena meelde jätta, ja te ei eksinud esietendusel praktiliselt kordagi…

… no ikka oli, ikka oli paar korda. (Naerab.)
… aga saalis ma tähele ei pannud. Mõtlesin korduvalt, et tekst on juba teie omaks saanud. Kuidas see kõik meelde jääb?

See on põhiline küsimus, mida näitlejatele esitatakse. Aga see on terve kompleks. Muidugi õpid teksti, aga proovid ja ta jääb lihasse, liikumiste mällu. See on protsess, mida me teeme kaks kuud, proovides. Muidugi peab ise ka õppima… Ptüi, ptüi, ptüi… siiamaani saan veel suhteliselt hästi hakkama.
Minu meelest on küsimus aga ka selles, et kui tekst meeldib ja paneb käima kujutlusvõime, tekivad omad assotsiatsioonid, siis on teda lihtsam meelde jätta. Kui tekst on väga abstraktne, sind mitte väga puudutav, siis on see keerukam.

Olen viimastel kuudel Eestis näinud mitmesugust teatrit. Ja pean tunnistama, et taas on tekkinud tõmme just traditsioonilise, selge looga, hästi mängitud, liigsete väliste eriefektideta lavastuste poole. Te ütlesite, kui me kokku saime, et ilmselt on siin ka ealised iseärasused – tõesti, olen 50+ ja tahan ilmselt midagi mitte-nii-eksperimenteerivat, kuigi hea teater on alati hea teater. Kuid kui laval on video vaid video pärast, siis kahjuks olen seda juba näinud. Niskamäe võluski sellega, et lugu ja teemad puudutasid mind, kõnetasid meie tänases päevas.

Minu enda jaoks on kõige olulisemad teemad on hetkel vastutus ja kohusetunne. Mulle millegipärast tundub, et meie elus hakkavad need väga-väga tagaplaanile jääma. Räägitakse pidevalt inimeste õigustest ja vabadustest, aga unustatakse ära, et õiguse ja vabaduse kõrval seisab alati kohustus ja vastutus.
See seal Niskamäe laval võib ju olla ka meie Eestimaa. See on meie kodu, mille eest me peame ise vastutama – et see säiliks ja, banaalne öelda, aga et lastel oleks ka kodu. Arvan, et just nende kahe sõna peale olen viimastel aegadel väga palju mõelnud – selles keerulises olukorras, milles oleme. Millegipärast ei armastata rääkida asjadest, mis on natuke ebamugavad, mis nõuavad pingutust ja mis ei tule kergelt. Kõik peab olema kuidagi mugav, kättesaadav, lõbus, fun. Aga mis elu see on, kus puudub see teine pool?

Just igaühe vastutust on meil vaja praegu, kui Eesti on suure kriisi keskel, pidevalt meenutada ja meeles hoida. Need ei ole ju tavapärased ajad meie kellegi jaoks. Me kõik tahame sellest välja saada, aga selleks peame kõik andma Küllike Saldre tunnistab, et ei läinud lavasse selleks, et tahtis saada näitlejaks, vaid et ta pandaks fakti ette, et see EI OLE tema elukutse.
ka mingisuguse panuse. Teist võimalust ei ole. Irja Lutsar, üks meie kriisijuhtidest, ütles hiljuti Postimehele väga hästi: «Inimesed, mõelge natuke!»

Jah, see, kuhu oleme sattunud, on ju tegelikult ka meie enda valikute tulemus. Nüüd elame läbi nende valikute tulemusi, me kõik oleme selles ringis sees. Selles mõttes muidugi tuleks kõigil inimestel natuke mõelda.
Muidugi, mõistan ka seda, et kui pikka aega pead käima nööri mööda, siis mingil hetkel igatsed rõõmu või liigutuse või puudutuse järele… Selles mõttes, hoidkem maske, aga hoidkem teatrid ka lahti, kontserdid, et toimuksid kohtumised, sest kust mujalt see elujõud muidu tuleb.
Mina olin – ka võibolla egoistlikult – tõesti väga pettunud, kui sügisel uued piirangud peale pandi ja järsku lõpetati ära laval näitlejale lillede ulatamine. Lilled pandi etenduse järel korviga lava ette, et inimkontakte vähendada. Ja ometi… see on vaid paar sekundit, mil sulle ulatatakse lilled, ja see on nii oluline, et saad oma töö eest tänu.
Teiselt poolt – saatja on ju saalis, ma saan kummardada, naeratada, lehvitada. See on kahepoolne akt, see ei ole niisama. Kui mõtleme, et kust see jõud peaks praegusel ajal meile tulema, siis just sellistest hetkedest. Neid ei tohiks ära keelata.
Aga samas olen ikkagi nõus taanduma, kui selle abil saaks kiiremini viirusest lahti. Kuigi olen pessimistlik. Aegamisi tilgub uudiseid, kuidas on tekkinud uued mutatsioonid ja kõik läheb aina keerukamaks ja raskemaks selle viiruse kontrollimisel.
Sellepärast mõtlengi, et meil kõigil peab olema sügav järelemõtlemine, kuidas elu edasi korraldada, et oleksime rohkem loodusega tasakaalus, et me ise, inimesed, ei paneks loodust kannatama.

Enne intervjuud vaatasin, mida teist on kirjutatud. Esimene artikkel, mis guugeldades ekraanile tuli, oli ilmunud 11 aastat tagasi ja algas mõttega, et olete eesti teatri üks paremini hoitud saladus.

(Naerab.) Selle lause ütles Meelis Kompus.

Peab see seni paika? See tuleb kohe esimesena Google’is välja.

Ma ei tea. Ma tõesti ei armasta väga intervjuusid. Ehkki ma ei saa öelda, et mulle oleks väga tormi joostud ka. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei tunne, et mul oleks millestki puudu. Ma ei ole osanud kunagi januneda avaliku tähelepanu järele. Mulle piisab kolleegidest. Väga tähtis on just see, kui kolleegid ütlevad, et see õnnestus või see tuli välja. Tagasiside kolleegidelt on minu jaoks kõige tähtsam.
Meie kriitikkond… Nemad on muutunud minu jaoks – ei taha üldistada – rohkem nagu iseenda tsunftis üksteisele kirjutavateks inimesteks, praktikaga ei ole seal suurt midagi pistmist. Aga kui see nii on, siis on.

Ootame «Niskamäe» arvustusi. Aga teate, käisin aasta tagasi Vanemuise väikeses majas kahel õhtul vaatamas kahte etendust. Üks oli Ibseni «Hedda Gabler» ja teine üks komöödia. Teie olite mõlemal õhtul laval, mängisite mõlemal korral tarmukat vanemat prouat. Mu kõrval istus mõlemal õhtul, üks keskealine paar. Mees ütles naisele, et Külliki Saldrega on alati kindla peale minek – ta on laval alati sarnane. Mõtlesin, kas nüüd ongi teile leitud see üks tüpaaž, mida õhtu-õhtult kehastate. Seepärast oli «Niskamäe» roll nii mõjuv, et mängisite sootuks teistes registrites.

No näete, panite tähele mu ampluaa laiust – et võin seda, võin teist. Aga paraku jah, midagi teha ei ole, eaga tulevad kaasa teatud rollid, need vanaprouade omad. Kui komöödias pakutaks mulle teismelise rolli, võtaks vastu küll, see oleks päris huvitav. Aga seda saaks ainult komöödias teha, tõsiselt seda enam ei saa. Aga vaadake, mis on mulle laval oluline – see on mäng, vana hea teater. Ise hindan väga just mängu. Ma olen selle mõtte koolist kaasa saanud: laval tuleb mängida.

Olite Voldemar Panso õpilane.

Jah, olin Panso viimases, seitsmendas lennus. Meie lennuga tulid teatrisse ju lavastajad. Arvan, et Panso kasvataski meie kursusel eelkõige lavastajaid, aga meie, näitlejad, olime ka seal juures. Midagi jäi vist ikka kõrvade vahele ja andis oskuse olla iseenda lavastaja siis, kui sul otseselt ei ole sellist lavastaja tuge, mida sa eeldaks või sooviks.
Ühesõnaga, mulle meeldib mängida. Ma ei oska nii, et lihtsalt viibin laval. Taotlus olla nii-öelda hästi elulähedane, väga loomulik – see on filmis. Aga teatrilava ja saali suurus nõuab seda, et toimuv kanduks üle rambi.

Mida veel teatris teha tahaksite?

Tööd. Häid materjale. See laad, mis on noortele väga sobiv – tuleme kokku, kirjutame oma mõtted üles ja mängime -, jääb minu jaoks natuke õhukeseks. Ma tahaks head dramaturgiat, kus on kõike – kirge, huvitavaid suhteid, et see tekst oleks mitmekihiline ja assotsiatsioone loov, kõik need sõnad.

Neid rolle on. Minu üks suurimaid elamusi viimastel aastatel oli Broadwayl Edward Albee «Kolm pikka naist», mida on mängitud ka Eestis. Peaosas oli briti näitleja Glenda Jackson. Ta oli siis 82. Jackson muide sai elu esimeses pooles näitlejana kaks Oscarit. Seejärel sukeldus ta poliitikasse ja oli 13 aastat Briti parlamendi häälekas leiboristist saadik ja valitsuse liige. Ja siis, 79-aastasena, tuli tagasi lavale. Ning on võitnud juba rohkelt auhindu, ka kuningas Leari kehastamise eest. Seega kinnitas ta kõigile näitlejannadele, et lavaelu ei lõpe 30., 40., 50., ega 60. eluaastates.

Ma pean siin nüüd endale tunnistama, et olengi Vanemuise kõige vanem näitleja. Huvitav, Draamateatris olin pikalt ja seal olles olin kõige noorem näitleja. Ring täis. Tahaks küll loota, et neid rolle veel on, mida saan kehastada.
Samas, kui silmas pidada, et ka maailm vananeb ja teatripublik on pigem üle keskea, siis ju võiks ka huvilisi jätkuda, kes tahavad oma probleemidest kuulda. On muidugi hetki, kui mõtled, et tühja, enam ei taha, aga kui vaatan lapselapsi ja näen, et nemad juba kooli lõpetavad, ja mõtlen, kuidas nende elu hakkab minema, siis tekib küll tahtmine elada ja näha, mis elu toob neile – ja mulle… Ja tahtmine huvitavat tööd teha on ikka.

Ütlesite, et olite Draamateatris kunagi kõige noorem näitleja. Te olite, nagu mäletan, Draamateatri tütarlaps. Kui ise teismeline olin, oli mängukavas Heino Kiige näidend «Tütarlaps ja teised». Teie olitegi tütarlaps. Tollal veel Külliki Tool, nimi jäi kohe meelde. Ning meie, noored poisid, käisime seda etendust vaatamas, kuna seal räägiti keelatud asjadest. Seksist.

No see oli üks huvitav asi. See oli minu esimene läbiv roll üldse, peaosa. Tütarlaps. Tolleaegne Tallinnfilmi direktor, kelle nimi ei meenu, olevat naljatanud, et Draamateatris on nüüd permanentne mööblinäitus «Tool ja teised».
Probleem laval oli minu mäletamist mööda selles, et noored kõrgharitud naised, kes satuvad maale, ei leia endale partnerit.
Mäletan, et kui teksti kätte sain ja läbi lugesin, siis nutsin: issand, miks ma pean sellist asja mängima. Mikiver tuli järgmisel päeval vastu ja küsis kavalalt: «Noh, Külliki, kuidas te oma seksitükiks nüüd valmis olete?» Ja lisas, et ärge kartke, me veel kärbime, kärbime… Muidugi tänu Mikule, kes delikaatselt kärpis rämedamad kohad välja, jõudis etendus ka lavale.
Sain aru, et autor Heino Kiigele see kärpimine ei sobinud, ta olevat pahandanud. Aga see oli jah humoorikas lugu. Kui Draamateater läks varsti remonti, siis sõitsime sellega palju ringi, rahvas vaatas. Ma ise viskasin isegi nalja, et selle tükiga teen ka oma 50. sünnipäeva.

Meie, teismelised poisid, käisime seda kohe mitu korda vaatamas.

Nojah, see oli üks uje tükk. Aga ometigi oli see Draamateatri aeg minu jaoks väga tähtis. Olen sügavalt tänulik, et sinna sattusin, see oli minu jaoks täielik magistrantuur. Need näitlejad, kes siis veel tegusad olid ja mängisid, see õhkkond ja väärikus, mida vanemad näitlejad kandsid, see on mind väga tugevalt mõjutanud, minu edasisi eelistusi, hoiakuid, nõudmisi.

Ja nüüd siis olete Vanemuises professuuris? Väga sobiv ju – Tartu ongi ülikoolilinn.

Oleksin väga õnnelik, kui nii arvataks. Seda ei saa ise endale öelda. Kui see nii on, siis olen tänulik.

«Niskamäed» saite veebruaris mängida küll vaid kaks korda. Kolmas etendus jäi ära, kuna keegi laval oli kokku puutunud Covidi-kandjaga ja siis tulid uued piirangud. Aga tulevad uued etendused, oleme optimistid.

Loodan jah. Muidugi on üks nukker asjaolu teatris, et me ei saa piisavalt tihedalt mängida. Ühelt poolt on majanduslikud huvid, teisalt on Vanemuises ju lisaks draamale ka ooper ja ballett. See on selle maja reaalsus ja tugevus.
Alati on ju nii, et kui uus tükk välja tuleb, tahaksid seda võimalikult tihedalt mängida, et lugu sisse mängida. Kui ka on pikad vahed, on hea, kui mängitakse mingis plokis, kasvõi kaks etendust järjest. Esimene etendus on siis nagu meeldetuletus ja teine kinnistamine. Nii saab näitleja mängust mõnu ja rõõmu tunda.
Aga kui jääb ainult üks etendus üle kolme nädala, siis on ainult meelde tuletamine ja närvipinge, mis pigem kurnab ja väsitab, mitte ei anna rõõmu. Ma väga loodan, et järgmisel hooajal äkki õnnestub planeering nii teha, et kui «Niskamäed» mängitakse, siis mängitakse vähemalt kaks etendust järjest.
Jälgin praegu kadedusega, kuidas Draamateatris mängitakse «Lehman Brothersit» – üks, kaks, kolm järjest… Oh! Kolm etendust järjest – kui mõnus see võib olla näitlejale, ta tõesti tunneb ennast vabas vees, ei pea tegelema meenutamise ja pingsa jälgimisega, kas kõik on täpne. Loodame, et Covidi-järgne aeg toob meile samasugust mängu nautimist ja sellele tükile ka niisuguse saatuse.

(Postimees, 09.03.2021)