Dmitri Bertmani lavastus avab kunstniku hinge

Kadri Leivategija, Tartu Postimees

Opéra comique’i žanris teose puhul võinuks oodata hoogsat, lihtsameelset vaatemängu, kuid vaatajate ette tuli mitmekihiline, komplitseeritud, koloriitne ooper, kus rullub lahti poeedi sisemine värvikas maailm.

Lavastaja Dmitri Bertman nimetab Jacques Offenbachi «Hoffmanni lugusid» kunstniku hinge entsüklopeediaks, mis ongi oluline 10. märtsil Vanemuises esietendunud ooperit kuulates-vaadates aluseks võtta.

Teravad vastandid

<p>Grotesk, satiir ja teravad vastandid on olulised märgid selle ooperi lavastuslikul ülesehitusel. Lavastus on kompaktne, konkreetne ja näib lihtne, väga hästi toetavad seda lavakujundus ja kostüümid. Kujundatud mänguruum on askeetlik, lihtne, ilma ilutsevate detailideta.

Mustvalge klounaadlik mass etteantud liigutustega, range ja kontrolliv Muusa/Nicklausse ning igale poole segadust tekitav kurjuse jõud on vastandiks poeedi romantilistele unelmatele, armastuse illusoorsus pühalikele «hingetutele» barbilikele kaunitaridele säravas ja sätendavas pakendis.

Mis on siin reaalsus, mis eufooriline kujutluspilt? Pilkavalt on põimunud tõelisus ja fantaasia, traagiline ja koomiline, inimlik ja ebainimlik, ülevus ja madalus.

Kirjutatud 19. sajandi lõpul, on Offenbachi muusika mõjustatud sel ajal kunsti ja muusikasse tulnud impressionistlikust stiilist, mis pöörab erilist tähelepanu ka instrumentide ja orkestri kõlavärvile.

Muusika kulgeb justkui omasoodu hoomamatult, kaasates kaunitesse meloodiates-se huvitavaid helilaade ja sellega seoses vabamaid järgnevusi.

Nii võib kindlate piiridega muusikaline teema asenduda huvitavate kooskõladega ja selgepiiriline kooskõla kõlada vabalt voolava vormina.

Kuna «Hoffmanni lood» on lõpetatud pärast Offenbachi surma, siis on tehtud sellest ooperist tänapäevani väga palju töötlusi, redaktsioone. Lavastajad on tõstnud vaatusi ümber, kärpinud, on antud isegi teistele tegelaskujudele aariaid üle.

Nii on see ka Bertmani puhul, kes on lähenenud lavastusele sümbolistlikult. Ooper on kütkestavalt lavastatud, milleks annab alust ka võimalus «Hoffmanni lugusid» vabalt interpreteerida.

Ka ooperi süžee lubab mitmeid tõlgitsusi kuulaja-vaataja enese poolt ja samas nõuab enne etenduse algust saalis viibija kurssi viimist süžee ja lavastaja kontseptsiooniga. Seega on väga soovitatav enne tõsiselt kavasse süüvida.

Suurepärased solistid

Laval on suurepärane solistide koosseis.

Kõige kandvam ja vastutusrikkam roll selle ooperi õnnestumises on Hoffmanni osatäitjal.

Esietendusel oli Mart Madiste esitus ääretult kõlav ja nüansirikas. Tema hääl on hästi kandev, värvikas ja vajadusel ka jõuline. Sageli öeldakse, et kui Hoffmanni partiist käib jõud üle, on kättesaadavad kõik teiste ooperite uhked tenoripartiid.

Suurepärane on ka soprani solistide grupp. Offenbach ise on kirjutanud need partiid küll ühele lauljale, mis oleks loomulikult huvitav väljakutse ükskõik kellele nendest nimekatest Vanemuise lavastuse solistidest. Siin jäävad paraku nende rollid episoodiliseks.

Oluline süžee kujundaja on Muusa/Nicklausse, kelle roll metsosopran Riina Airenne esituses on nii karakterite kujundamisel kui ka vokaalselt kütkestav.

Äramärkimist vajavad kindlasti Svetlana Trifonova Olympia rollis ning Alla Popova särav, helisev ja väga ilusa ülesehitusega Antonia partii.

Oluliseks takistuseks koori kõlajõus on meeshäälte defitsiit. Eriti nõrgaks jääb «Hoffmanni lugudes» koori tenorirühm.

Kindlasti vajab see suurteos veel lavalist küpsemist, sest ooper on ette valmistatud väga lühikese ajaga.

Iga järgnev etendus toob nii lavalist liikumiskindlust kui ka vabadust koorile ja suuremat intonatsioonipuhtust orkestrile.

Prantsuse keeles
• Jacques Offenbachi «Hoffmanni lood» on fantastiline ooper, mis esietendus Pariisis 10. veebruaril 1881.
• Dmitri Bertmani lavastuses ja Lauri Sirbi muusikalisel juhtimisel oli esietendus Vanemuises 10. märtsil.
• Etendused on prantsuse keeles, eestikeelsete subtiitritega.