Dirigent Mihkel Kütson: “Eesti mees tellib kiirabi ju siis, kui sureb.”

Õhtuleht, Aigi Viira

 

Vaevalt jõudis dirigent Mihkel Kütson Saksamaalt Tallinna, et end Tartusse “Maria Stuarti” proovidesse sätitada, kui palavik lakke ja surm silme ette lõi. Sõna otseses mõttes. “Metsik palavik oli, 40 kanti,” ütleb Mihkel, kes lõpuks Tartu-proovidesse siiski jõudis. Kaks nädalat hiljem ja kümme kilo kergemana.

“Kaks teatrit on ikka tõesti liiga palju,” muigab oluliselt kõhnunud Mihkel, kel praegu peadirigeerida nii Schleswig-Holsteini Landestheater kui ka Tartu Vanemuine. See mees muudkui lendab, kuid lennumiile ta kokku rehkendama ei asu. “Olen ikka kuldklient, jah,” naerab Mihkel toekat capuccino-sõõmu rüübates.

Donizetti ooperi “Maria Stuarti” muusikaproovid, mida Mihkel praegu peadirigendi ja muusikajuhina Tartus teeb, pidid algama kaks nädalat tagasi. “Aga ei alanud, sest ma jäin haigeks,” poetab dirigent, kes Saksamaalt koju tulles palaviku käes vaakus. “Mul pole sellist asja enne olnud. Külmavärinad ja kõik. Et ikka kohe on,” meenutab Mihkel, kes küll palaviku paratsetamooliga alla sai, kuid õhtul tõusis see uuesti. Edasi käis kõik hoopis tempokamalt kui ooperilaval. Pigem nagu filmis, kui Mihkel kogu stoorit kirjeldab: “Kutsusin kiirabi, need vaatasid siit ja sealt, katsusid siit ja sealt, lõid süstla tagumikku ja läks normaalsemaks. Mõni aeg hiljem hakkas kõht valutama. Siis kutsusin kiirabi. Keskhaiglasse. Siis kontrollile. Ultrahelisse. Tomograafi. Siis näpiti niisama. Ja siis kohe lauale. Selgus, et pimesool on lõhkenud.”

Dirigendid ei haigestu?

Passinuks Mihkel eestlasele kombekohaselt “ah, pole midagi, natuke valutab” stiilis veel paar päeva, saanuks temast surmalaps. “Ühe eesti mehe kohta tellisin väga vara kiirabi – kohe esimese päeva õhtul. Eesti mees tellib siis, kui sureb,” muigab Mihkel. “Ma isegi helistasin kaks korda kiirabisse – sain barjäärist üle, sest mul pole elus nii halb olnud, et peaks kiirabi kutsuma. Kogu aeg mõtlesin, et see, kes kutsub kiirabi, on ikka väga haige. Ja nii haige ju mina olla ei saa.”

Mõte, et tervis lihtsalt ei saa untsu minna, on Mihkli peas tänu dirigenditöö eripärale kinni. “Tegelikult on dirigendid väga terved inimesed. Palju liigutamist – see on veresoonkonnale hea ning mõtlemistöö ka – aju ei lupju. See töö on trenni eest. Ning ega ma olegi haige olnud. See on esimest korda elus.”

Kaotsiläinud kümme kilo kirjutab Mihkel siiski eelkõige viimaste kuude töö, mitte üksnes viimase kahe nädala puljongidieedi kraesse, kuid tunnistab, et mõneti on ootamatu langus tõvevoodisse kindlasti stressi põhjustatud. Elu on kogu aeg kohvris, rongis ja lennukis. “Veebruaris oli kamikaze-hetk ka veel,” muigab Mihkel, kes tõi 25. veebruaril Flensburgi teatrimaja lavale Šveitsi helilooja Heinrich Sutermeisteri Dostojevski ainelise ooperi “Raskolnikoff”, kuid ei suutnud öelda ei-sõna ka Prokofjevile. “Tuli pakkumine, et aitaksin hädast välja Berliini Raadio Sümfooniaorkestri kontserdiga Berliini Filharmoonias. Kava oli päris omapärane:

Prokofjevi Sümfoonia nr 1 ja Sümfoonia nr 6, nende vahel esitati Beethoveni Klaverikontserti nr 2… Prokofjevi 6. Sümfoonia… seda praktiliselt ju ei mängita. Ehk siis mängitakse väga harva. Pidin selle omandama.”

Rõõm pakkumise üle oli Mihklil suur, kuid logistika kiskus pööraseks. Seda enam, et kontsert oli õhtu enne esietendust. Kiirteestiilis elu kirjeldus kõlab kui multifilm: “Hommikul Berliinis proov, siis sõitsin kiirrongiga Hamburgi, sealt autoga Flensburgi, siis seal lavaproov, pärast proovi tagasi Hamburgi, ööbisin seal ja sealt hommikul kiirrongiga Berliini. Ja nii neli päeva. Parajasti algasid rongijuhtide streigid, tavaliselt kell 8, mina sõitsin välja kell 7 – enne streiki. Ja siis, kui tagasi tulin, oli streik jälle läbi.” Kõik sujus nagu kellavärk.

Tuhapilv viis Dresdenisse

Äsja põetud aeg oli Mihkli sõnul tegelikult tubli suutäis ehk siis ajaliselt kaks nädalat pausi. Möödunud nädalal ei saanud ta juhatada ning eile jäi tal käimata Dresdenis. Ülemõõdulist kurbust Mihkel aga ei ilmuta: “Läinuks ma Dresdenisse esimest korda, olnuks halvasti, kui oled haige ega saa tulla. Sa oled midagi kokku leppinud ja esimene kohtumine on tähtis. Sellest areneb kas midagi edasi või ei arene.”

Õnneks on ta aga Dresdendis juhatamas käinud ja seda kaunis ootamatul moel. Mullu, kui Euroopat varjutas tuhapilv, istus Mihkel Hamburgis ja ootas selle hajumist. Tal seisis Tartus ees Mozarti ooperi “Figaro pulm” esietendus.

“Kui olin kaks päeva tuhapilve alla kinni istunud, siis otsustasin tagasi sõita, kuid poolel teel helistati mulle, et pööraku ma ots ringi ja mingu Dresdenisse,” naerab Mihkel. “Oli vaja asendada Läti dirigenti Andris Nelsonsit, kes asendas Viinis Läti dirigenti Maris Jansonsit, kes jäi haigeks. Nii et ma juhatasin selle kontserdi aasta varem ära ja järgmisel aastal lähen sinna “Don Giovannit” tegema. Nii et praegune minematajätt pole õnneks eluküsimus, kontaktid ei kao kuhugi.”

Ilmselt läheb Mihkli elu kergemaks, kui leping Vanemuisega selle hooajaga otsa saab.

“Ikka. Konkreetne töökoormus pole siin ju suur, aga see logistika ja planeerimine, mure asja pärast on pidev. Asjaajamist, mida muidu ei märka, on palju.” Pealegi kisub kaheksandat hooaega ühes ja samas teatris asjatamine rutiinsekski. “Kaua sa oled ühe muusikateatri peadirigent?” muigab Mihkel. “Iga inimene tahab areneda. Tahaks ka.”

Arenemissoov tähendab aga Mihklile sedagi, et Eestisse ta Saksamaalt tagasi ei kibele. “Eestis on väga vahva, aga minu erialal on siin perspektiivitu,” poetab dirigent, kes oma viimase Vanemuise ooperina toob lavale nõudliku “Maria Stuarti” ning hooaja lõppkontserdi kohta tähendab, et see on ka suhteliselt võimas lõppakord, sest on plaani võtnud Ralph Vaughan

Williamsi “A Sea Symphony”. “Kui ma ikka lõpetan, siis ma lõpetan,” särab Mihkel.

On siis tõesti perspektiivikam kütta mööda Saksamaa teid, ühed ja samad metsad ning põllud silme ees? Mihkel naerab südamest: “Mitte Saksamaa põllud ja metsad, vaid Riia lennujaama lounge. Kohv ja läti singivõileib. Väiksed rõõmud.”
——————-

Kütson jagab tükke särkide hulga järgi

 

Kui küsida, kas kümme kaotatud kilo on Mihkli tema kolme dirigendifraki tarvis liig kõhnukeseks kahandanud, kõlab naer. «Mul üksainuke ongi. See on omadega läbi, uus on tegemisel. Ja see on täpselt samade mõõtudega nagu eelmine.» Tavaliselt lähevad dirigendid jämedamaks, Mihkel mitte.

Kui aga frakke on üks, siis särke otsatult. «Särkidega on nii, et ooperid jagunevad mitte ühe-, kahe- ja kolmevaatuselisteks, vaid nii, et on kas ühesärgitükk, kahesärgitükk või kolmesärgitükk,» itsitab dirigent. Puccini «Tosca» on näiteks oma kolme vaatusega kolmesärgitükk – iga vaatuse järel tuleb märg särk kuiva vastu vahetada. Donizetti «Armujoogiga» ei saavat ta üldse särki märjaks, nii et siis ühesärgitükk. Tulevane «Maria Stuart» aga oma kahe vaatusega kindlalt kahesärgitükk. «Millalgi tulevad ealised muutused,» naerab Mihkel. «Hakkad töötama efektiivsemalt. Et kõhukene kasvab ja siis lööd vaiksemalt. Aga see on tegelikult ikka rohkem temperamendi küsimus, kes kui palju dirigeerides rabeleb.»