fbpx

Detektiiv Lotte ei laula teatrilaval detektiivilaule


Olgu kõigepealt öeldud, et algusest lõpuni omamaine ja algupärane lastemuusikal on tore asi. Midagi väga vajalikku. Seda tõestab soe aplaus etenduse lõpus.

See lubab ka väita, et põhilises õnnestuti, lastele pakuti hea ja haarav lugu. Laste heatahtlikkus on tore asi, mis ei keela vaatlemast asju täiskasvanu kombel. Siin tuleb esile veider asjaolu: Vanemuise muusikali „Detektiiv Lotte” peamine tegevusliin jääb ilma muusikalisest toest. Kogu muusikali ülesehitus rajaneb tõsiasjal, et Joonisfilmi animafilmimaailmast tuttavat Leiutajateküla Lotte (Gerli Padar) peret tabab hirmus kaotus. Kolm kummalist elukat varastavad suhkrutegemise aparaadi, mille Lotte isa, vahva leiutaja Oskar (Leino Rei), on valmis meisterdanud. Edasise loo loogika järgi asub Lotte koos sõbra Brunoga (Robert Annus) detektiivina vargaid taga ajama. Siin, pärast proloogi, muusikal lõpebki. Mitte ühtki muusikalist etteastet seoses suhkrumasina kadumise õnnetusega. Ei mingit arengut muusikas.

Selle asemel tulevad sisse uued teemad, uued tegelased ja uued laulud, kuid põhiliin on helikeele jaoks surnud. Isegi vaenlase poolel ei toimu midagi vapustavat, suhkrumasina-vedamise tammumine jääb, nagu ta alguses oli, ei mingeid uhkeid tantsulisi karaktereid, kui vaenupool juba otsustati häälest ilma jätta.

Näitlejad päästavad loo

Et muusikas on vaid väikesed tegevusliinide „sutsud”, ei jõua ka muusikali laulud teab mis keerukuseastmeni. Kiita lauljaid hea äralaulmise eest võib alati, kuid „Lotte” puhul on tähtis märkida, et vokaalne latt teab kui kõrgel polnudki. Napid dramaatilised arengud helikeeles teevad ka orkestri rolli pisikeseks. Tegu on pigem laulude saate kui suure muusika­draama mänguga, kus orkestripillid kaasa räägiksid. „Lottet” saanuks ka bändiga teha. Miks siis ikkagi läbikukkumist polnud? Sest näitlejad said loo reljeefselt mängitud ja karakterid olid täis elu. Omapärane muinasjutumaailm värvikate kulisside vahel veenis oma jõu­ga. Müts maha Gerli Padari ees, kes oli vahva detektiiv hoolimata sellest, et nappis detektiivilaule. Muide, peamise tegevusliini pedaalimisest on vabad ka „Lotte” multifilmid. See ei tähenda veel, et visuaalses plaanis oleks peateema arengust ilma jäetud. Aga „Lotte” muusikalis piirdub süžee muusikarida proloogiga.

Huvitav, kelle otsus see oli? Sünnib ju selline teos helilooja, libretisti ja laulusõnade autori kokkuleppes. Peale nende peaks kõige peal veel olema produtsendi suunav vaim. Lotte headus igasuguste hädaliste abistamisel moodustab toreda läbiva teema, ent see ei tähenda, et ta oma soovid ja püüdlused oleksid pidanud igal juhul unarusse jääma. Oleks need ka järjekindlalt esindatud, oleks „Detektiiv Lotte” veel võimsam ja haaravam. Ja laste tänugi suurem.

Muusikal Vanemuise teatris •• Libretistid: Janno Põldma ja Heiki Ernits •• Helilooja: Priit Pajusaar •• Laulusõnade autor: Leelo Tungal •• Lavastaja: Ain Mäeots •• Muusikaline juht ja dirigent: Tarmo Mäetamm •• Kunstnik: Iir Hermeliin •• Osades: Gerli Padar, Robert Annus, Leino Rei, Maria Soomets, Veikko Täär jt •• Esietendus Vanemuise suures majas 28. novembril