Coelho Veronika otsustas hulluda Sadamateatris

Brasiilia menukirjaniku Paulo Coelho jutuloomingu esimene teatrivariant Vanemuises on mõtlemapanev, vaevalt et keegi teine seda autorit niipea lavastada söandab.
“Veronika otsustab surra” on Tartu Sadamateatris väga stiilipuhas töö, kuigi raske on määratleda, mis stiiliga tegu. Lavastuse näitlejatööd on väljapeetult masendavalt pateetilised, seal ei ole ühtegi helgemat kohta, kus näitleja lavalolek võiks kuidagi särama lüüa.

Kunstis kõik võimalik

Kunst on enamasti mitmetähenduslik ja seda ka kummalises avaldumises. Mida lavastaja ja näitlejad tahavad öelda? Milliseid kunstilisi ja eetilisi eesmärke järgitakse? Pakuks kolme.
•• Variant 1. Tegijad soovivad paljastada Coelho proosa sõnumi lihtsakoelisust ja banaalsust. Näitlejad loevad tõepoolest Coelho mõtteteri rõhutatult ja väikse pateetikaga, mistõttu fraasid paroodia piirile jõuavad.
•• Variant 2. Tahetakse mõnitada Coelho rohkeid fänne. Dramatiseering (Sigrid Tooming) on väga adekvaatne, haarates endasse romaani tähtsamad tegevusliinid, karakterid ja hinnangud. Nii avanebki laval loo banaalsus ja primitiivsus.
•• Variant 3. Tahetakse pakkuda publikule usulist meelekindlust. On olemas võimalus, et Tooming tegi kompromissi Coelho banaalsusega ning otsustas õilistada lugu ja sõnumit religioosse sisuga, mida näitlejad oma erilises laadis edasi kannavad.
Ei maksa lasta end segada asjaolust, et loetletud eesmärgid on vastuolulised. Kunstis on kõik võimalik. Siiski tuleb nentida, et lõpuni veenvalt ei tulnud välja ükski.
Populaarkultuuri võib palvehelmestena läbi sõrmede lasta kui palju tahes, populaarkultuuriks jääb see ikkagi. Jaan Tooming võiks minna oma teatritegemise ja tõekuulutamisega edasi, järgmine samm võiks olla Luule Viilma teostele lavakunsti ekvivalendi leidmine.
Nii paljude komponentide poolest halba teatrit esindav “Veronika” ei ole samas igav ja mage. Seal on mingi (haige?) hingevärin, mis paneb etendust vaatama. Niisamuti koguneb nähtu mingiks ebameeldivaks elamuseks, mis jääb painama. Toominga viimane töö, lavakunstikoolis tehtud Shaw’ “Metuusala” oli sellest erinev – kurvalt helge.

Veider aktsent kõnes

Vanemuise “Veronika” on eriline veel selle poolest, et toob eesti teatrilavale uue kunstistandardi – näitleja ei peagi eesti keelt oskama. Asi ei ole Alina Karmazina mängitud nimitegelase slaavi (sloveenia) algupäras, on ju meie laval Tshehhovit ja Tolstoid mängitud ikka heas eesti keeles. Laval kõlavas Veronika suures kõnemassiivis sagedasti välja lööv aktsent kriibib vaataja kõrva. Mis tähendus sellel on?
Ühe asja poolest erineb Paulo Coelho romaan Jaan Toominga lavastusest kardinaalselt. Kui romaani lugemine on meelelahutus, siis lavastus on elamusena täiesti vastupidine. Mingit huumorisädet seal ei sähvata. Toominga “Veronika” on nagu von Trieri (haiged?) filmid. Neid saab videolt vaadates vähemalt seisma panna ja lõdvestuseks näiteks pitsi konjakit vahele võtta. Sadamateatris peetakse “Veronikat” mängides selleks vaheaega. Kuigi äkki oleks mõttekam see asi siiski ühekorraga ära kannatada.