“Chess” Vanemuises: maitsekas lust ja lillepidu külma sõja ajal

„Chess” pakub kaks tundi magusat õnnetunnet, mille jooksul ei pea mõtlema.
See on Vanemuise komme, et teatrit tehakse vastuvoolu. Selle asemel, et korjata lavastuse jaoks tükist välja mõned peamised tegevusliinid, hakatakse konstrueerima midagi omatahtsi. Georg Malvius ei ole Vanemuises palju lavastanud, kuid nüüd on Tartu vaim temassegi hakanud.
Andersson-Ulvaeuse tuntud muusikalis „Chess” on ta välja nuputatud uued tegelaskujud – Gerli, Janika, Lauri ja Koit. Sünopsisest saab lugeda, et laval peaks toimima veel üks tegevustasand, nn teater teatris, kus näitleja lisaks mängitavale tegelaskujule etendab veel iseenese tegelaskuju. Väga hea, et see kavasse sai pandud.
Lisaks sellele tegevusliinile oli üsna raske jälgida ka malemaailmameistrivõistluste mängu, kus võtsid mõõtu tiitlikaitsja venelane Anatoli (Lauri Liiv) ja ameeriklane Frederick (Koit Toome).
Etendusel on võimalik näha originaalteksti, mis ilmub tiitritena ja selgitab tublisti tegevuse käiku. Kui keegi laulab eesti keeles armastusest, aitab see tekst mõista, kelle armastamisega on tegu.
Kaks naist, Florence (Gerli Padar) ja Svetlana (Janika Sillamaa) põimivad malemängu draamale juurde armuintriigi. Neli peategelast laulavadki etenduse jooksul väga ilusasti armastusest. Gerli Padar on suurepärane, ainuüksi tema laulu „I Know Him So Well” pärast tasub tükk ära vaadata. Huvitav, et Eesti eurolaulu kirjutajad palkavad Rootsist põduraid lauljaid, samas kui meil on üks tüdruk, kel on suurepärane oskus ennast lauluga kuulama panna.
Lauri Liiv üllatab vaatajat oma vokaalsete võimetega, mis on jõudsalt arenenud. Tema laulus on vabadust ja üleolekut. Seni lüürilise armastaja osades säranud Koit Toome tunneb ennast uues rollis ebakindlalt, kuid veenab publiku niipea, kui suu lauluks lahti teeb. Hea on ka Sillamaa.
Selle nelikuga võrreldes on vokaalselt nõrk Aivar Tommingas Kohtunikuna. Ta ei hiilga üleolekuga materjalist ning rääkida ei saa ka uhkest häälest. Aga kui ta noka lahti teeb, on lava teda täis. Laulust saab aru, mis mehega tegu ja mis asja ta ajab. Tema lauldud müüdavuse teema on terav ja meeldejääv. See on Endel Pärna fenomen – raske lauluroll on nii hästi ära tehtud, et pole enam küsimust, kas mees oskabki laulda. Tommingaga võrreldes on pearollide tõlgendused hämarad.
Taisto Noor laulab kenasti nõukogudeaegse funksionääri Molokovi rolli. Siiski on kogu külma sõja temaatika “Chessis” siirdunud tantsudesse lippudega, ühel pool punakangas sirbi-vasaraga, teisel pool tähed ja triibud. Lisaks plastilised camp-mängud kaubamärkidega, mida võis näha juba Malviuse „Miss Saigonis”. Jüri Naela tantsud on hoogsad ja leidlikud. Nendes on huumorit nagu ka „Georgi” lavaliikumises, kuid „Georgi” plastika poliitilist teravust saavutada ei õnnestu. Aga see liikumine klapib kokku muuga.
„Chess” ongi nagu maitsekas, hästi teostatud revüüetendus. Puhas meelelahutus, kus võib ühe käeviipega unustada õudse külma sõja, inimeste dramaatilised vastasseisud ja armastuse valu. Tähtis on hoopis saavutamise ilu. Õiged noodid, rütmid, liigutused. Ja puhas rõõm nendest.