Birgit Õigemeele ja Hanna-Liina Võsa 30 päeva helisevas muusikas

Vanemuises novembri lõpus lavale jõudva „Heliseva muusika“ peaosatäitjad Hanna-Liina Võsa ja Birgit Õigemeel rääkisid Tartu Ekspressile sellest, mida õppida nunnadelt ja kuidas Ain Mäeotsa juhatusel „väikest kelmi“ püüda.

Mida tähendab olla muusikali peaosatäitja?

Hanna-Liina (H-L): Oleme teinud proove intensiivselt kuu aega. Kuna me mõlemad Birgitiga oleme Tallinnast, siis kolisime selleks ajaks Tartusse ja elame ühikas. Enda tegemiste jaoks jääb aega pühapäeviti ja esmaspäeviti. Kaks korda päevas on proovid, nüüd juba tegelikult üks kord, sest ainult lavaproovid on jäänud.

Birgit (B): Proovide nädal kestab teisipäevast laupäevani. Seega jääb Tallinnas kaks päeva oma toimetusteks aega.

H-L: See on hea, kui on kaks inimest sama rolli peal. Kui pead proovist ära küsima, siis saab teine kohal olla.

Milline on teie isiklik varasem seos „Heliseva muusikaga“?

H-L: Minul on sama suhe, mis paljudel Eesti inimestel – sellest filmist on see kõik ikka mällu jäänud. See kujund on väga tugev ja Julie Andrews on väga tugev. Etendusi pole Eestis näinud, aga gümnaasiumis käisin Soomes seda vaatamas, kus Kärt Tomingas mängis Mariat.

B: Ma olen näinud filmi ja seda sadu kordi. Ma arvan, et see on mu lapsepõlve lemmikfilm. Ja tõesti – kui ma hakkasin meenutama seda, mida ma sellest filmist mäletan, siis väga detailselt on meeles.

Kas see, et film on nii mälus, aitab kaasa või piirab?

B: Eks ta vist on mingil määral mõlemat. Julie Andrewsilt on palju õppida. Samas laval etenduses on see ikkagi kõik teistmoodi – Ain Mäeots teeb seda omal moel. Negatiivne võib olla lihtsalt see, et inimestel on see film mälus ja nad ei oska etendust uue pilguga vaadata. Aga ma arvan, et seda võiks teha.

H-L: Aga samas me ei tee uusversiooni sellest – tuleb klassikaline „Helisev muusika“.

Kas muusikaliselt on Maria roll lauljale keeruline?

B: Mulle kui poplauljale on see küll keeruline, sest ma ei ole ju kunagi muusikalis laulnud ja see nõuab ikkagi klassikalist laulu. Seega mul on selline ümberõppimise periood. Aga ma üritan hakkama saada.

H-L: Mulle ei ole see nii keeruline, pigem on keerulisemaid muusikale. See on minu jaoks vokaalselt mitte kõige raskem tükk.

Kuidas harjutate?

H-L: Proovid on ikkagi siin majas, aga nüüd meid viiakse vist Tartu nunnadele külla, et õppida midagi nende käest. Kuna Maria toimetab etenduses ka kloostris. Nunnadel pidi väga kiire olema.

B: Järgmisel neljapäeval peaksime sinna minema. Oleme kõvasti teksti õppinud, sest lihtsam on, kui see on täiesti peas. Kuigi enamus sellest on lihtsalt jäänud pähe.

Eestis tuleb „Helisev muusika“ muusikalilavale juba kolmandat korda ja Hollywoodi kultusfilm lööb teleekraanidel igal aastal laineid. Miks on vaja seda Eesti publikule taas mängida?

H-L: Eelmisest „Helisevast muusikast“ on päris palju aega möödas, kaheksa aastat. Nüüd on ju uued lapsed ja see on siiski peretükk ja õpetab pereväärtusi. Tänapäeval tehakse palju eksperimentaalteatrit ja moodsat kunsti. Ma arvan, et teinekord on hea inimestele näidata ka midagi klassikalist.

B: See lugu on tegelikult ju nii armas ja see on tõestisündinud. Tahame näidata, mida perekond läbi pidi elama, sest etendus ei ole tegelikult ainult lust ja lillepidu. Ma arvan, et praegusel raskel ajal võib see väga südant puudutada.

„Heliseva muusika“ omapäraks on Austria loodus ja Alpid. Kergitage veidi saladuseloori, kuidas on see õhkkond õnnestunud Vanemuise laval ellu viia?

H-L: Me ei ole tegelikult näinud kõiki lavadekoratsioone, aga meile näidati maketti ja need mäed on seal kõik nähtaval.

B: Tundub, et väga klassikaliselt ja mitte ülepaisutatult on see tehtud. Puhas ja selge joon läbib kogu seda etendust. Mäed ei ole ehitatud, vaid maalitud.

Mis on lavastusmeeskonna juhi Ain Mäeotsa kiiks – mida ta teeb „Helisevas muusikas“ teisiti?

H-L: Ain on väga emotsionaalne lavastaja. Kui ta paneb lapsi või meid või kaptenit paika, siis eelkõige ta nõuab, et me näitaks välja emotsiooni. Ta läheb emotsioonide näitamisel lõpuni välja.

B: Kõik karakterid on ka väga eripalgelised, pole ühtegi igavat rolli. Isegi meie majapidajanna ja ülemteener on nii ägedad rollid – ta paneb kõik need elama! Et iga detail oleks hästi kihvt.

H-L: Ta ütleb alati, et „väike kelm“ peab sees olema!

Birgit, oled esimest korda suures muusikalirollis, Hanna-Liina seevastu on New Yorgi haridusega muusikaliartist. Mida täiesti uut ta Sulle õpetanud on?

B: Kõike! (naer). Ma olen väga palju vaadanud tema pealt, kuidas ta teeb ja laulab. Kui ma siin üksinda oleks, siis oleks märksa raskem.

Hanna-Liina, mida soovitaksid Birgitile oma professionaalse pilguga vaadates?

H-L: Oleme rääkinud, et peaksime rohkem laulma…

B: Jah, lihtsalt laulmist harjutama.

H-L: Pigem on see, et peab väljakutsetele lihtsalt „peale lendama“, siis on lihtsam. Peab olema hästi julge – niimoodi, et on täitsa suva, mis keegi teine ütleb.

B: See on kindlasti üks asi, mida olen enda juures õppinud. Meie lavastaja ütleb ka, et pigem mängige alguses üle, kui et hoidke ennast tagasi.

Kas Ain Mäeots tahab, et te oleksite Maria rollis ühesugused või erinevad?

H-L: Otseselt pole ta öelnud. Aga ma arvan, et oleme siiski erinevad. Maria roll on roll, aga meil on Birgitiga juba vanusevahe nii suur, et sealt tulevad mingisugused erinevused välja.

Hanna-Liina, mille poolest Eesti muusikalikultuur ja publik Ameerika omast erineb?

H-L: Kuna siin on ikkagi väga väike konkurents ja ühed ja samad inimesed teevad kõike, siis nad peavad pigem ennast ületama. Aga kui sul on kõrval keegi tugevam ja kelle järgi õppida, siis on see kasulikum. Samas vaatajate poole pealt on publik Eestis esialgu skeptilisem. Ameerikas kõik armastavad muusikale. Nende kultuur on selline, et nad on muusikaliga üles kasvanud ja juba lasteaias teinud muusikalitükke. Aga ma arvan, et kui muusikal on hästi tehtud ja sisu haarab kaasa, siis unustad ära, kas dekoratsioon on viimase peal kihvt või ei.

Milline on teie kummagi suhe Tartuga? Kui palju siin aega veedate, mis on lemmikkoht või inimesed ja mis paelub?

B: Mulle Tartu väga meeldib. Mul on siin ainult mõned sõbrad, kes õpivad Tartu ülikoolis. See on niivõrd ilus, just vanalinn ja kohvikud. Esimesel nädalal oli küll hästi imelik. Mul oli kogu see pilt muusikali prooviperioodist teistsugune – kujutasin ette, et kõigi jaoks ongi põhitöö see „Helisev muusika“ ja hommikust õhtuni teemegi seda. Siis ma tulin siia ja nägin, et kõik teevad mingeid omi tegemisi, sest kõik on Vanemuise trupist!

H-L: Leidsin toreda koha – nukumuuseumi (Tartu Mänguasjamuuseum – toim). Hästi kihvt ettevõtmine ja koht.

B: Mina olen jõudnud palju teatrisse. Igal õhtul on siin mingi etendus. Teatrielamust saab täiega!