fbpx

Birgit Kerb. Kui meelemürkide kuritarvitamine pole suurim probleem peres


„Pikk päevatee kaob öösse“ läheb südamesse ja raputab läbi. See on raske vaatamine, mille puhul püsis algusest lõpuni hinges kurbus pere üle, kellel on nii palju probleeme ja kes omavahel suheldes teevad väga palju vigu.

Eugene O’Neilli perekonnadraama põhineb autori enda elul. Nii on näidend osalt kirjandusteos, osalt draamavormis autobiograafia. See on lugu, kus kujutatakse päeva ühe perekonna elus. Mida aeg edasi, seda selgemalt on näha, miks kõik pereliikmed nõnda õnnetud on. Peres on näitlejast isa (Hannes Kaljujärv), narkomaanist ema (Piret Laurimaa) ning kaks poega, kellest üks on näitleja nagu isagi (Rasmus Kaljujärv või Reimo Sagor) ja teine raske haiguse käes vaevlev kirjandushuviline (Veiko Porkanen).

Peresuhted muudab keeruliseks see, et kõik pere meesliikmed on alkohoolikud ja emal on morfiinisõltuvus, millest kõik teavad, kuid millest otse rääkida ei taheta. Lisaks on nooremal pojal tiisikus ja kõik pereliikmed on tema pärast mures. Kõige selle taustal mängivad oma rolli ka ema enesehinnanguprobleemid, isa liigne kitsikus raha suhtes, igapäevane vanade halbade juhtumite meeldetuletamine ning väga palju lahendamata küsimusi ja üksteisele halvasti ütlemisi, millest mõned on juba aastatetagused, kuid tegelastel ikka veel hingel.

Kõige eredamalt jäid meelde kohad, kus isale heideti ette, et ta alati kõige odavamaid asju ostab, kuigi raha on tal palju. Kiitust väärivad ka Sagor ja Porkanen, kelle mängust jõudis publikule selgelt kohale pettumus ja isegi tülgastus isa koonerdamise suhtes. Tekkis küsimus, kas isa üldse oma poegasid tõeliselt armastab, kui ta peaaegu surevale pojale kõige odavamat arsti ja haigemaja kaupleb, teades, et kallimates kohtades saaks paremat ravi ja rahas poleks küsimus. Kõhedust tekitas ka Piret Laurimaa mäng, mis lõi ettekujutuse sellest, kui õudne on elada pidevas hirmus, et pereliige ei ole enam tema ise, vaid hõljub oma mõtetes kusagil minevikus või maja ümber udus. Viimane sümboliseerib hästi seda hämarat ja kohati ebareaalset maailma, kus tegelased elavad.

Soovitan seda lavastust vaatama minna kõigil, kes otsivad teatrikülastusest elamust. „Pikk päevatee kaob öösse“ pakub seda kindlasti, olgugi et saadav elamus ei mõju rõõmustavalt, vaid mõtlemapanevalt, nukralt ja mõnes mõttes lausa vaimselt väsitavalt. Igal juhul on positiivne, et pärast etenduse nägemist hindab loodetavasti nii mõnigi inimene mõned probleemid oma elus ümber ja siis tunduvad need juba tühisemad kui varem.

(blogi.kultuur.info, 14.05.2019)