Bertmani lood

Harry Liivrand, Eesti Ekspress

Jacques Offenbach
“Hoffmanni lood”
Tartu Vanemuises, esietendus 10. märtsil. Lavastaja Dmitri Bertman (Moskva, Ooper Helikon), dirigent Lauri Sirp

Kui hakatakse tegema kokkuvõtteid Eesti ooperihooajast 2006–2007, siis on juba praegu ilmselge, et Gioachino Rossini “Tuhkatriinu” Estonias ja Jacques Offenbachi “Hoffmanni lood” Vanemuises on lavastused, mis aitavad kujundada hooaja positiivse ja heas mõttes üllatava näo. Nende etenduste pärast peab ooperisse minema, ja nende lavastuste kontseptuaalne tähendus kultuuriruumis on märksa laiem kui üks hooaeg. Mõlemad lavastused demonstreerivad kaasaegse ooperirežii loovat mõtlemist klassika interpreteerimisel nii, et punastama ei pea. “Tuhkatriinu” puhul pole ka vähemtähtis Estonia solistide arvestatava võimekuse esiletoomine bel canto laulmisel.

Aktuaalset ühiskondlikku satiiri ja õhulossides uneleva kunstniku armastuslugusid ühendav “Hoffmanni lood”, Offenbachi luigelaul, on mu meelest parim operetlik ooper, ja just sellisena Dmitri Bertman seda ka tõlgendas. Vanemuise “Hoffmanni lood” tutvustab Moskva Helikoni juhti sama dünaamilise ja visuaalselt efektsetele ansamblistseenidele rõhkuasetava lavastajana nagu varemalt Birgitta festivali ajal nähtud etendustes Tallinnas.

Bertmani satiiriline stiil pole ainult fenomenina huvitav, ta on tõsiseltvõetav võimusuhete analüütik ja lavastaja, kes paneb tegevusliinides rõhu põhilise väljatoomisele. Ta üldistab ja loeb moraali, aga ta ei tee seda publiku suhtes pealetükkivalt. Tänapäeva ooperiteatrites toimuva taustal pole sugugi väike saavutus, et Bertmani lavastused panevad ennast intensiivselt vaatama (ja mitte ainult kuulama). Steriilselt funktsionaalne lavakujundus tõi paratamatult silme ette meie uusrikaste kõledavõitu eramuarhitektuuri ehk kunstniku (­Igor Nežnõi, Ooper Helikon) kujundlikult iroonilise žesti “seisusliku” identiteedi suunas. Samas sisaldavad ka “Hoffmanni lood” tema lavastuses omajagu kunstlikku pidulikkust, mida ilmselt peaksid tasakaalustama paar klišeelikult frivool­set lavastseeni. Viimaste vormis vedas aga Bertmani alt tema maitse; pealegi, kui lauljad ei suuda erootilist pilti välja mängida, mõjub tulemus naeruväärsena (II vaatuse armatsemine rõdul näiteks).

Esietenduse algus oli kõike muud kui paljulubav, loiult alanud lavategevus ning teksti puterdav ja uimaselt esinenud koor, milles omakorda “soleerisid” skandaalselt nõrgad meeshääled, ei ennustanud midagi head. Alates Hoffmanni Kleinzacki-laulust, keda kehastanud noor Estonia tenor Mart Madiste jäi peale korraliku partiivaldamise meelde ka oma tragikoomilise rolli karakteerimisoskustega, sai lavastus aga kindlustunde ja jätkas lõpuni tõusujoones (kaasa arvatud koor).

Olympia ülikõrget partiid amüsantselt laulnud sopran Svetlana Trifonova (Venemaa) andis endast vokaalselt sel hetkel ilmselt parima; koloratuuride kergemaks võtmiseks arenguruumi veel on. Märgiksin aga teatava kahjutundega, et Bertmani nägemuses pääses Olympia puhul maksvusele hoopis koketeeriv beibe, mitte niivõrd mehhaaniline nukk, millises võtmes osalahendus andnuks märksa rohkem võimalusi kasutada sellele ooperile omast huumorivõtit. See-eest tegi oma karjääri ühe parima rolli tenor Mati Kõrts nukuomaniku Spalanzanina, kandes nii vokaal­selt kui mänguliselt stiilselt välja eneseteadliku transvestiidi kuju. Sopran Alla ­Popova Antoniana oli Trifonovale võrdväärne kolleeg. Etenduse kõrghetki oli sopran Karmen Puisi (Giulietta) ja Estonia metsosoprani Riina Airenne (Nicklausse) lummavalt esitatud kuulus barkarool “Belle nuit, o nuit d’amour”. Ja kiitma pean ka kostüüme (Tatjana ­Tulubjeva, Ooper Helikon).

Nüüd ootan põnevusega 1. juunit, mil Bertmani lavastuses esietendub “Estonias” Erkki-Sven Tüüri “Wallenberg”.