Bergmanlik surmatants aurava elukatla ümber
Kadri Selge, Tartu Postimees
Lavastuse «Lärmab ja veiderdab» tegevus käib psühhiaatriahaiglas ja karskusseltsis, kus fanaatilisele leiutajale tulevad kaasa elama vanad tuttavad ja kodus igavuse käes vaevlevad vanurid.
Palju on polemiseeritud geniaalsuse ja hulluse teemal ning mõõdetud üht teisest eraldava sammu pikkust ja/või lühidust.
Vaidlemisest veelgi sügavamat huvi on äratanud piilumine hullu – piinatud geeniuse –sisemaailma, et seda siis suurel valgel ekraanil lahata ja kõikide hullude hullusele ühendavaid sümptomeid leida.
Olgu tegemist piinatud geeniusega teatrilaval, filmilindil või raamatus, ikka tegeleb ta depressiivse ja eufoorilise eneseotsimise ja -piitsutamisega. Üks mina põrmustab tahtmatult eelmise, et uuele, veelgi maniakaalsemale ja otsihimulisemale minale teed rajada.
Ingmar Bergmani kirjutatud «Lärmab ja veiderdab» peategelase prototüüp oli autori onu Carl (Aivar Tommingas), kelle kinnisideeks oli kinematograafia leiutamine/taasleiutamine.
Vaimuhaigla ja karskusseltsi tegevustikuga lavastuse kolmas dimensioon elab oma iseseisvat elu Carli peas. See on kuuldud lugu süütust hoorast ja fragmendid helilooja Franz Schuberti elust, millest peaks saama leiutaja Carli tähetund ehk rääkiv tummfilm.
Igavesed otsingud
Bergman uurib läbi eetikaprisma erandliku-erakliku inimese maailmakogemist ja tundmusi iseenda, perekonna ja teda ümbritsevate naiste suhtes.
Carl elab korraga selgelt äratuntavalt nelja erinevat elu: elu vaimuhaiglas, elu kinematografistina, Schubertina ja allegoorilise unenäo tegelasena. Igas oma maailma kuuluvas rollis kannab ta killukest reaalset elu elavast Carlist, kuid alati on see idealiseeritud ja müstifitseeritud. Tänu sellele ta üldse suudabki säilitada kokkupuute reaalsusega.
Tommingas viib oma tegelase läbi lihtsate rõõmude ja loojanatuurile omaste keeruliste piinade, et jõuda leiutaja ja igavese otsija kvintessentsini. Niipalju kui see on üldse võimalik.
Strindberglik mekk
Bergmani huvi hoomamatu, parimal juhul komplitseeritud inimnatuuri suhtes väljendub ka Schuberti idealiseerimises ning viidetes rootsi dramaturgia suurkujule August Strindbergile.
Ja nii nagu on omane Strindbergi näidenditele, lahkab Bergmangi perekonna- ning naise ja mehe suhteid.
Võõrasema (Külliki Saldre) kohtleb Carli kui last, keda tuleb aeg-ajalt mängumaailmast välja kiskuda.
Viiekümnendates mehele on ema eest ka tema kahekümnendate eluaastate alguses olev pruut (esietenduses Helena Merzin). Carl vajab teda pigem kui poolehoidjat, imetlejat ja toetajat, kui et luust ja lihast naist.
Tommingas suudab vägagi selgelt välja mängida Carli sisemaailma sügavaimad iharused.
Nii elab Carl oma allegoorilises unenäos välja seksuaalfantaasiad kloun Rigmoriga (Marju Männik) ning jätab inimliku ilu ja puhtuse sümboliks kurtisaani (Helena Merzin), kelle enesetapu järel selgub, et ta oli surmani süütu.
«Lärmab ja veiderdab» peategelase mitu mina toob esile ka Tommingase näitlejavõimaluse (võimekuse) mitu mina. Lavastaja Roman Baskini valik peategelase kehastaja leidmisel on sada protsenti õnnestunud.
Bergman on Bergman
Bergman on Bergman – see kumab läbi juba lava kasutamisestki, mis suhtelisest tühjusest hoolimata on täitunud sünge ja painava atmosfääriga.
Kõik see kokku on piisavalt rõhuv, et panna vaatajat vaagima vahekordi reaalse ja mittereaalse, kunsti ja elu, normaalse ja ebanormaalse, olemise ja mitteolemise vahel, et otsida harmooniat geniaalse hullu rõõmudes ja piinades.
Lavastuse lõpus ekraanile projitseeritud mustvalge fragment Bergmani filmist «Seitsmes pitser», kus Surm ja Rüütel mängivad malet, on allegooria tervele lavastusele. Carli reaalsed ja ebareaalsed käigud jätkuvad seni, kuni elamise kunstist saab surmatants.
Esietendus
• Vanemuise väikeses majas esietendus 15. detsembril Ingmar Bergmani (1918–2007) kahevaatuseline näidend «Lärmab ja veiderdab».
• Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Ann Lumiste, muusikaline kujundaja Tõnu Naissoo, liikumisjuht Janek Savolainen, valguskujundaja Martin Meelandi, operaator Johannes Arro.
• Mängivad Aivar Tommingas, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Raivo Adlas, Ao Peep, Hannes Kaljujärv, Herta Elviste, Kais Adlas, Enn Lillemets jt.
• Järgmised etendused on 19. detsembril ja 5. jaanuaril.