Belglase Fanari juhatusel elustub haldjariigi maagiline reaalsus

Vanemuise uues tantsuteatri tükis on Shakespeare’i sulega loodu materialiseerunud. Haldjariik on laval, valik on vaataja keskendumispunktil.
Hugo Fanari eklektiline tantsuteos “Suveöö unenägu” võngub sünkroonis Shakespeare’i näidendi haldjariigi energiaga. Tuua metsavaimude olemus ja elamisviis üks-ühele lavale – samas tundetoonis ja mahus kui sajandeid tagasi kirjutatud sai, seejuures lõivu maksmata ühelegi keerukale süzeekäigule või väikesele haldjasaatusele – seda annab järele teha. Maagiline haldjariik on laval, valik on vaataja keskendumispunktil.
William Shakespeare’i näidendi “Suveöö unenägu” haldjate, hiie- ja metsaasukate reaalsus on nurmenuku-säng või õitsva liivatee nõmm või hoopis kuslapuuga põimunud kibuvitsa ja muskusroosiga haldjakuninganna Titania riik. Mitte virtuaalne pettepilt, vaid meeltepidu koos lõhnade, tuuleiili, loodushäälte, linnulaulu ja kuupaiste kahvatu elavhõbedaga. Vanemuise tükis on Shakespeare’i sulega loodu materialiseerunud ja usutavaks kohanenud. Üks reaalsus on ausa olekuga end oks oksa, kivi kivi haaval lavale maha seadnud.
Iir Hermeliin on loonud haldjaenergiaga sünkroonis. Tema kujundatud lava – tumeroheline soonte- ja rakkudemustriline hiidlehepind – on ettekujutustäpselt kõrgema maailma olendite riik. Ronimisredelid ja astmed ja uksed ja avaused annavad mängu-, sisse- ja väljalipsamisvõimalusi haldjamaa asukatele. Neid on rohkelt: Herneõied, Härmavõrgud, Kübemed, Sinepiivad. Igal oma elulugu ja Minne Jorasmaa fantaasiast sündinud kehakate. Rohelised ja sinised valgused, lavakujunduse, kostüümide varjud ja varjundid hakkavad imekombel teineteise rüpes elava koena tööle. Silm valib oma fookuse ja hakkab suures suveöises maailmas lugusid looma.
Belgia juurtega koreograaf Hugo Fanari ei ole kitsi, pakkudes stiilide eklektikat. Kõik, mis esialgu kulunud võtete, stiilinäidete, kližeede, hea maitse piiril kõndivate misanstseenide valikusse paigutub, hakkab imekombel tööle.

Muretu ja mänguline

Eriti leidlik ja akrobaatiliselt peenplastiline on kahe armastajapaari tants otsekui olematute kehadega, vaid neljale käele ja jalale. Sedavõrd keerukad ja tegevuslikult täpsed on Ruslan Stepanovi – Marianna Pugatšova ning Vladimir Latišonoksi – Maria Goltsmani duod-kvartetid, et olemuslik oleks neid nimetada inimväänkasvude põimumismängudeks.
Kõrgemate sageduste juuspeent energiat – vallatut, muretut ja mängulist, sääsekerget ja liblikatiiva õrna – on täis kogu Vanemuise lavapind. Raskuse vaim eesti tavateatri moodi end ei ilmutanud. Ja see fakt iseenesest lahustab kõik tööpinged, tantsutehnilised ebatäpsused, valguse- ja varjumängude küsitavused või lavastuslikud graveerimata jätmised. Ei nori. Haldjate mõju.