Baskini debüüt Vanemuises

Jaan Olmaru, Tartu Linnaleht

Vanemuise teatri suures majas esietendub täna õhtul ameerika näitekirjaniku Edward Albee draama “Kõik aias”, mille lavastajaks on esmakordselt Vanemuise trupiga töötanud Roman Baskin. Paar päeva enne esietendust usutles Eesti ühte tipplavastajat ka Tartu Linnaleht.

Olete lavastanud juba aastaid, aga Tartus esimest korda. Miks alles nüüd?

Jah, see on ainus eesti teater, kus ma pole veel lavastanud, aga ma ei tea, miks see nii on läinud. Pole kutsutud ja ma pole ka ise käinud ennast pakkumas. Mati (Mati Unt – toim) möllas siin ju kõvasti. Ütlemegi nii, et Vanemuisel oli Mati ja see on väga oluline. See on mingi imelik fenomen, sest Mati tegigi oma parimad elutööd Tartus.

Aga selle tükiga oli nii, et see otsis mitu aastat endale lavastajat ja mina polnud sugugi esimene, keda kutsuti siia seda lavastama. See on küll tellimustöö, aga ma teen seda hea meelega. Mul on väga hea meel, et mind kutsuti ja mul on selle trupiga olnud meeldiv koostöö. Seetõttu järgmine kord ma tuleksin juba ikka väga hea meelega.

Kui kiiresti otsustasite?

No tegelikult ma tahtsin ikkagi teada, et mida Vanemuine endast kujutab. Sest materjalina ei ole see näidend just minu lemmik, aga samas on see töö käigus osutunud väga huvitavaks materjaliks. Nagu ikka, vahel ei pruugi esimene mulje olla kõige täpsem. Ma nõustusin kiiresti ja vastu ei punninud.

Mati Unt rääkis tihti, et Tartus on eriti hea õhkkond loominguks, kas olete ka seda tunnetanud?</p>

Absoluutselt.

Milles see väljendub?

Need asjad on seletamatud ja nii lihtsalt seda ära ei ütle. Ka teatrit ei seleta lahti. Aegade jooksul on seda üritatud teha, aga see on müsteerium. See on nii, nagu mõni üritab armastust ära seletada. Ta lihtsalt on.

Mulle tundub, et siin on näiteks valmisolek suurem kui mujal. Võib-olla on see sellepärast, et ma olen külalislavastaja. Aga ma tunnen, et siin on seda head tahet ja see on eeldus, et üldse midagi sünniks. See vägisi tegemine ei kõlba ikka kusagile. Ja näitlejad on siin kuidagi loominguliselt avatumad. Nad on näljasemad.

Oleneb muidugi, millega võrrelda. Ma ei saa öelda, et teistes Eesti teatrites kõik seisab ja siin õilmitseb. Nii see ka pole, aga minu viimane kogemus on Eesti Draamateatrist ja seal on asi ikka väga hapuks läinud. Kui asi seisab, siis on see nagu üks kinnikasvanud tiik, kus värsket vett ei ole.

Kas on parem olla vabakutseline või tegutseda kindla teatri juures?

No Vanemuises oli ju draamajuhi kohale konkurss, aga ma ei tulnud siia. Ma natukene kardan seda sunnismaisust. Mulle on oluline teha aeg-ajalt näiteks ka filmi ja lavastada erinevates kohtades. Seetõttu mulle see vabakutselise lavastaja staatus istub.

Aga kui Vanemuine oleks teile pakkumise teinud, kas te oleksite siis nõustunud?

Ma oleksin seda kaalunud ainul ühel juhul. Olen seda ka varem öelnud, et Vanemuise suur võlu ja tugevus on selles, et siin on koos nii draama, muusika kui tants. Seetõttu ma oleksin seda ehk kaalunud. Aga ainult sellisel juhul, kui neid oleks võimalik ühendada. On ju palju etendusi, kus need saaksid laval koos olla. See on selle teatri tugevus, aga millegipärast kasutatakse seda liiga harva. Et mitte öelda, üldse mitte.

Selle tüki võlu on aga selles, et see on tõeline draama. Eesti teatrites tehakse väga palju komöödiaid, aga tõsiseid draamasid näeb väga harva. Vanemuise fuajees on näitlejate fotodele alla kirjutatud “draamanäitleja”, mitte lihtsalt “näitleja”. No nii ikka tavaliselt ei kirjutata. Aga kui on draamanäitleja, siis peab ka draamat lavastama. Andku nüüd tulla.

Kas te eelistate lavastada kindlate näitlejatega või pigem tahate proovida aina uutega?

Paraku on nii läinud, et mul pole kunagi oma truppi olnud ja kurat seda teab, kas ma seda eelistaksingi. See juba tähendaks oma teatrit ja pealavastaja staatust. See on keeruline.

Kas trupp riigiteatris või väljaspool?

Tegelikult teen ma oma suveasju ju enam-vähem samade näitlejatega. Aga ju ma olen ikka seda sorti, et mulle meeldib selline projektiasi rohkem. Vastasel korral ma oleksin oma trupi juba teinud. Ei saa ju öelda, et keegi oleks mul seda keelanud teha. Mulle meeldib ikka teha ühte kindlat teost, kuhu ma valin näitlejad.

Olete lavastanud palju välisautorite klassikat, aga kuidas te suhtute eesti draamakirjutajate töödesse – Jaan Tätte, Andrus Kivirähk, Mart Kivastik?

Tättet ma tegin just äsja, talvel Vene Draamateatris – “Palju õnne argipäevaks”. Ka Kivirähk on mulle paar näidendit teinud ja ma arvan, et ühe teeme talvel ära ka. Aga ma ei oska nii öelda. Et eesti asja ajamine veel pealekauba? Et mingi lisaväärtus? Küllap ta on, aga ega seda head eesti dramaturgiat ole väga palju olnud ja ainult selle pärast pole ma tükki võtnud, et see on eesti tükk. Et tahan ka punkti kirja saada. Ma ikkagi lähtun sellest, et tahan head dramaturgiat lavastada. See on esimene eeldus.

Milline lavastaja te olete? Kas esimeses proovis on juba üsna selge ettekujutus olemas või kujuneb see proovide käigus?

Nii ja naa. On materjale, kus on väga selge ettekujutus, aga on materjale, kus on ainult tunne. Seekord oli pigem tunne olemas ja siis alles hakkasin vormi otsima. Need on erinevad algimpulsid. Pansol oli kunagi selline ilus rida, et kõigepealt on vaja mõista autorit, siis on vaja tunnetuseni jõuda ja siis on vaja sellele vorm teha. Kusjuures käikude järjekord pole oluline. Aga need on vaja ära täita. Miski peab ikkagi selles materjalis erutama ja intrigeerima. Ükskõik mis see siis ka pole.

Mis selles materjalis intrigeerib ja erutab?

Teema. Kui üks mees on ajast maha jäänud. Keegi just Sirbis kirjutas ja küsis, et kas see tükk pole oma aktuaalsust juba kaotanud ja ajast maha jäänud? See on rõhuasetuse asi. Kui homme selguks mingi küsitlusega, et enamik eesti koduperenaisi müüb ennast raha eest, siis need, kes seda veel ei tea, osutuvad täiesti vanamoodsateks. Appi, kus ma küll elanud olen! Vot see intrigeerib mind kõige rohkem. Õnneks pole see probleem veel meieni jõudnud.

Seetõttu pole see tükk mitte ajast maas, vaid hoopis ajast ees! Kõik üllatused pole jõudnud meid veel üllatada. See on küll väga karm, aga selgub, et kui tahad ajaga kaasas käia, siis ei tohi enam millegi pärast üllatuda. Pead hoidma kätt elu tuiksoonel. Pead iga hinna eest tõusma väärikusredelil. Ja selle hind võib osutuda karmiks. Hästi karmiks. Panso ütles ka kunagi, et prestiiž on suurim vaenlane. Mida kõike selle nimel ollakse valmis tegema. Eesmärk pühendab abinõu. Antakse seal ja seal järele ja ühel ilusal päeval… See on selles mõttes üsna karm draama.

Kui palju te ikkagi näitlejatega prooviperioodil lavastust arutate?

Mulle meeldib, kui mängitakse teemasse. Ma ei kannata, kui sellest mööda mängitakse. Muusikas on see ju lubamatu. Miks seda ei võiks siis teatris teha? Aga mõnikord on küll nii, et keegi ei saa aru, miks tükk tehti. Mängitakse täiega, aga milleks? Seda ei tea keegi täpselt. Öeldakse, et seal on miljard teemat… Teemas püsimine pole kerge. See on nagu suusajäljes püsimine. Sa võid metsa kaudu ka sõita, aga ega sellest midagi head tule.

Mis on selle näidendi sõnum vaatajale?

Ma pole kunagi olnud selline moralist, aga sõnum ongi see, et hoidke ennast iga hinna eest tõusmast sellel väärikusredelil. Just iga hinna eest. Ma usun, et see puudutab meid kõiki. Me teeme seda iga päev hommikust õhtuni. Kui oleme sinna redelipulgale juba saanud, siis tahame järgmisele. Kuidas sinna küll saaks? Äkki tuleks ema maha müüa selleks? Ja nii edasi ja nii edasi. Me ei saa jaanalindu mängida ja öelda, et probleemi pole. See probleem on loomulikult olemas.

Esietenduseni on jäänud veel paar päeva. Mida sisetunne ütleb?

No ütleme nii, et laps kergelt liigutab juba, aga kas ta jalad alla võtab, on eraldi asi. Teater algab kohtumisest publikuga. Me oleme kõik ebausklikud ega taha ära sõnuda, aga mul on olnud seda tükki tehes hea tunne. Tööprotsess on olnud huvitav ja just tänu pingelisusele. Draamas peab olema dramatismi nii nagu komöödias koomikat. Komöödia puhul me küsime küll, et kas oli naljakas, aga draama puhul ei küsi keegi, et kas… Me ei tea isegi seda, kuidas küsida. Et kas raputas näiteks? Sinna me pürgime.

Hea draama on selline, kus näitleja suudab ka ülemisi do-sid võtta. Ei saa kogu aeg ainult fa ja sol-i peal laulda. Seetõttu ma loodan, et näitlejatel on head närvi. Ma pole müügimees, aga arvan, et sellest võiks saada küll menutükk. Kuigi seekord ma pole hitti tegema läinud.

Kui palju olete Tartuga tutvuda jõudnud?

Ma mängisin siin 80ndatel ja selle ajaga on see linn meeletult muutunud. Ta on väga õdus. Midagi pole öelda, ikka selgelt Eesti vaimulinn. No on kohe. Ja liiklus on Tallinnaga võrreldes nagu öö ja päev. Eks nende kohtadega on alati nii, et kui palju siin seda provintslikkust on, aga ma arvan, et Tartul on oma väärikus olemas. Ta on äravahetamiseni omanäoline linn.

Nii et teil on juba mõtteid tulevikus siin veel midagi teha?

Jah, ilmselt tuleb midagi juba suvel. Läbirääkimised veel käivad, aga järgmisel hooajal tahaks kindlasti siin veel midagi teha.

Millega tegeleb Roman Baskin siis, kui ta parasjagu ei lavasta?

See on uskumatu, aga ma olen kümme kuud rüganud nii, et mul pole olnud järjest üle ühe vaba päeva. Nüüd on nii, et järgmisel nädalal saan omale vaba nädala ja ma lähen kohe ära Hiiumaale. Mul on seal talukoht ja seal ma laen ennast. Vedelen ja jalutan niisama. Mul on seal paar kohalikku sõpra. Põhimõtteliselt ei tee ma seal midagi. Ainult taastun. Minu jaoks ongi Hiiumaa täiesti ühemõtteliselt taastuskeskus.