Barokk Hotell
Händeli Ooper “Acis ja Galatea”
Saamaks kustumatut teatrielamust, külastasin üle pika aja Vanemuise väikest maja. Istekoht oli parim – istusin vahekäigu juures teises reas. Ja ei saa jätta mainimata, et juhtumisi täpselt Laine Jänese taga. Üle austatud linnapea traditsiooniliselt kauni soengu nägin küll. Ja Georg Friedrich Händeli ooperit „Acis ja Galatea“ kahes vaatuses.
Lavastuse eest vastutasid lätlased. Süda oli enne eesriide avanemist täiesti rahulik, sest kui midagi päris kehvasti on, siis ei pea ma selles vähemalt eestlasi süüdistama. Jah, tunnistan, et minust oli väga nõme nii mõelda.
Tegevus toimus nümfide ja muusade kodus Arkaadias, mida lavakujundaja oli kujutanud ühe suure vannitoana. Vannid täitsid etenduses nutikalt lisaks oma algupärasele otstarbele ka voodi, kirstu ja tooli rolle. Minimalistlikku lavakujundust (mis sisaldas veel peegleid ja lühtreid laes) kompenseeriv suur hulk Arkaadia rahvast (koori) jagunes kaheks: mehed olid habemeajajaks ja naised põrandaharjaotsadest juustega toatüdrukuteks riietatud. Sellise puhtuse ja hügieeniülistamise ootuspäraselt kerge kiiksuga barokkooperis võib aga vabalt ette ennustada nagu ka selle, et armastuse asjatundjat Damonit oli kujutatud prostituudina, kes oli lisaks veel nii üle mängitud, et tekitas mulle tunde nagu mõnel kultuurimaja näiteringi etendusel. Taisto Noore kehastatud Polyphemus oli küll raske, aga mitte piisavalt jõuline. Teiste näitetööga ja eriti laulmisoskusega võis küll rahule jääda.
Naljakas, et ooperi parim osa olid hoopis tantsunumbrid. Eriti Adama ja Eva (Darli Thomson ja Anton Jakovlev) „kamasuutra“ demostratsioon. Lahe lahendus oli ka koori poolt tehtud väikeste peeglitega päikesejänkud, mis mööda publikut ringi jooksid ja nii mõnegi VIPi silmi pimestasid.
Lava kohal jooksvad subtiitrid abistasid palju. Inglisekeele konsultant polnud oma tööd liiga hästi teinud. Sõnadest ei saanud peaaegu üldse aru ja mul pole teab mis kesine keeleoskus.
Minu eriline aplaus läheb vanale vahvale Vanemuise ooperikoorile ning Vanemuise sümfooniaorkestrile ja nende muhedale dirgindile Lauri Sirbile. Ja „lohutus-ühekäe-plaks“ Acisi osatäitjale Roland Liivale, kes peab veel natuke treenima seda, et hääl iga aaria lõpuks ära ei väsiks.
Indra Roga lavastatud „Acis ja Galatea“ on suurepärane võimalus tutvuda barokkmuusikaga, kui seda pole varem teinud. Minuga kaasas olnud suhteliselt teatrikauge ja „barokivõõras“ sõber sai ka valgustatud. Kuigi ta kaebles igavuse üle. Pean olema aus, et minugi arvates ei toimunud laval midagi suurt ja üllatavat. Võtsin seda rohkem kui showga Händeli muusikaga hästi esitatud kontserdit, aga mitte kui teatrietendust.