Ballett lahutab meeldivalt meelt

Tartu Postimees, Raimu Hanson

Kui keegi tantsuteatrihuviline otsustab minna vaatama «Casanovat», mis esietendus Vanemuise väikeses majas laupäeval, siis loobugu ta juba enne pileti ostmist mõttest näha kahes vaatuses suurt lugu.

Belgia koreograafi David Sonnenblucki tantsulavastus näitab Voltaire´i ja Mozarti kaasaegset seiklejat, muusikut ja kirjameest Giacomo Girolamo Casanovat valdavalt ühest küljest.

Tema lugu on armastuse lugu. Kuid mitte ühekülgne: vaatajate ees on hetero-, homo- ja vist ka biseksuaalsed suhted.

Popmuusika

«Casanova» vaataja peab enne etendusele minekut teadma sedagi, et kuigi Casanova elas 18. sajandil, kõlab lavastuses põhiliselt meieaegse popmuusika salvestisi. Enne eesriide avanemist oleks samuti mõistlik teada, et lavastaja David Sonnenbluck soovib olla meelelahutuslik.

«Balletis on keha väga tähtis ja teatrikülastajad tegelikult otsivadki lavalt sensuaalsust,» ütles ta esietenduse eel intervjuus Tartu Postimehele. «Ja et meie keeruline maailm mõjub rusuvalt, siis tulevad inimesed balletist otsima ilu, unistusi ja ainet fantaasialennuks.»

Teema poolest ühekülgsuse, muusikalise kerguse ja meelelahutustaotlusega leppinud vaataja saab osa millestki, mis on ühtaegu balletilavastus ning -revüü või -show.

Vanemuise «Casanova» lahutab meelt, kuid jääb siiski püsivalt meelde. Belgia koreograafi käe all on tantsijate meisterlikkus justkui kasvanud. Väga meeldiv on vaadata Colin Thomas Maggsi, aga ka Mai Kageyama ja Takuya Sumitomo osalusel tantsunumbreid.

Veidike häirib asjaolu, et David Sonnenbluck toimib oma «Casanovaga» nagu koopiamasin. Nimelt on ta samasuguse muusika saatel samasuguse koreograafia juba varem lavale toonud õige mitmel pool maailmas.

Kuid kopeerimine on tänapäeval väga levinud. Nii näiteks kopeerib oma loomingut kunstnik Markus Kasemaa. Ja Navitrolla juurde ei maksa kopeerimise jutuga üldse minna – ta küsib vastu, et mis need plaadid muud on kui helitööde koopiad, aga heliloojate ja muusikutega ei õienda seepärast keegi.

Kevade hõng

Kokkuvõttes on «Casanova» hea ja kaunis kevadehõnguline tantsulavastus.

Kuid kaks aastat tagasi esietendunud Ruslan Stepanovi «Kevade» oli parem. Sest selles oli sügava sisuga lugu, Ardo Ran Varrese loodud muusika ja see ei olnud varem kuskil mujal vaatajate ette tulnud.