Ballett heidab kriitilisi pilke meie elule

Mai Murdmaa «Pulmareisi» oleks patt ainuüksi romantiliseks balletiks nimetada, sest undiini legendile toetuvas lavastuses on piisavalt ka kriitilis-realistlikku vaadet tänapäevasele elule.
Lavastus räägib piiridest, raamidest ja puhastumisest. Inimese julgusest ületada meid raamivaid ning ühiskondlikku ja ideoloogilisse positsiooni paigutavaid piire. Inimese ihast millegi enama, teistsuguse, puhastava ja vabastava järele.
Neid mõttelisi jooni on lavastusse veetud mitmeid. Nendel ekseldes, balansseerides ja neid purustades kulgebki «Pulmareis».
Kahtlemata kogeb publik üht Eesti balleti tipplavastust. Nii Pruudi rollis Age Oksast ja Peigmehe rollis Toomas Edurist kui ka Undiini etendavast Kaie Kõrbist ja Sõpra mängivast Dmitri Hartšenkost õhkub enesekindlust ja tantsulist puhtust. Nende rolliesitus ei lase hetkekski kahelda kogu lavastuse õnnestumises.
Pulmalistena on etendusse kaasatud noori tantsijaid, kellele «Pulmareis» on esimesi lavakogemusi Vanemuises. Nende kohatine rabedus kaob kindlasti kogemuste kasvades.

Vaatajad etenduses

Kohe etenduse alguses muudetakse häguseks piir lava ja saali vahel. Publik ei jää seekord vaid vaatemängu tummaks vaatlejaks. Lavakujundus ja lavastus seovad ka teatrikülastajad etendusega. Kogu saal on kui laevatekk ja meie, vaatajad, saalis pulmareisi külalised.
Peamine sisuline piir etenduses lõikab kaheks maailma, kus balleti tegevus toimub. Ühele poole jääb maine elu oma rutiinsete seltskonnarituaalidega, teisele poole puhastav ja võltsist vaba veemaailm.
Kogu pulmaseltskond ihaleb vabanemise ja puhastumise järele, kuid neil pole teadmist vee puhastavast jõust. Võltsnaeratustest ja sunnitud käitumisstampidest püüavad nad leida pääsu joobumuse ja prassimise abil.
Peigmees mõistab kombelõdva lõbutsemise aegu, et see on vaid kohustuslik ja sisutu rituaal, ning igatseb midagi enamat. Pääsetee otsingutel toetub Peigmees oma Sõbrale.
Peigmees, Pruut ja Sõber moodustavad kummalise suhtekolmnurga.
Sõber lõikab läbi Pruudi ja Peigmehe seni ilmselt muretult kulgenud suhte. Ta on inimene, kes oma olemuselt jääb maa ja vee piirile, peites endas midagi rutiinist erinevat ja tavamaailma sobitumatut.
Kuid ka Sõbralt ei leia oma elu õigsuses kahtlema hakanud Peigmees lahendust ja jätkab joomingut. Laeva tabanud tormis kukub Peigmees üle parda ja veest leiab ta elu, mida oligi otsinud.
Kaheldavaks jääb lavastuses Undiini ülesanne ja vajadus. Impulsi edasiseks eluks saab Peigmees pigem kogemuslikust kohtumisest teispoolsusega ja surma puudutusest.
Undiin tundub lihtsalt teistsuguse maailma elanikuna, mitte tegelasena, kes viib Peigmehe oma senisest elust loobumiseni.

Veealune maailm

Kui Peigmees on unenäolist teispoolsust kogenud, muutub reaalne maailm. Nüüdsed liikumised on katkendlikud ja masinlikud. Kogu kindlat rütmi jälgiv tegevus näib veelgi irreaalsem kui veealune Undiini maailm.
Vaevelnud endise elu rõhuva valelikkuse all, põgeneb Peigmees pulmast.
Samast uksest väljuvad ka vaatajad. Nad võiksid loota, et nemadki on läbinud samasuguse puhastumise ja julgevad nüüd maha astuda elurutiini karussellilt.