fbpx

Balletikingad versus muhu vest


Aime Jõgi, Tartu Postimees

Tartumaa aasta vanaemale Jelena Poznjak-Kõlarile ja aasta vanaisale Aleks Rajale pole kerge kohtumist korraldada. Mõlemad on väga hõivatud!

Vanemuise teatri kauaaegne priimabaleriin Jelena Poznjak-Kõlar on loomulikult seotud oma Vanemuise tantsu- ja balletikooliga. Suurte rahvatantsupidude üldjuht ja lavastaja ning poolesaja tantsu autor Aleks Raja aga kolme rühmatäie memmedega, keda vaja proovidel juhendada ja pidudele viia.

Rikkad vanavanemad

Mõlemad on hämmeldunud, et Tartumaa Pensionäride Ühendus neile niisuguse tiitli eakate päeval andis. Eakaks neist kumbki ennast ei pea, kuigi vanaemaks-vanaisaks olemine on nüüd juba selgeks saanud. Mis sest ikka rääkida.

Jelena on üldiselt nõus, et ta on rikas ja õnnelik vanaema, aga tahab selle eest tänada oma miniat: «Te proovige ette kujutada, milline koormus tal on!» Jelena maalib pildi perekonnast, kus on kuus last ja kus kõik, kes vähegi kaela kandma on hakanud, ikka mingit pilli on õppinud. Ja kuidas siis kõik need kodused harjutustunnid klaveri, viiuli, kitarri ja trompeti mängijate vahel on tulnud ära jaotada ja …

Jelenat ei saagi päris lõpuni kuulata, sest aasta vanaisa Aleks astub oma jutuga otsustavalt sisse. Tema lastelaste hulgas on samuti pillimängu oskajaid, peale selle laulavad kõik ja tantsivad ka. Jelena ohkab ja tunnistab ausalt, et tal ei ole küll palju aega jäänud oma lapselaste kasvatamiseks ning suunamiseks.

Tema isiklik elu on alati olnud seotud ta professiooniga. Ja vastupidi! Mõtleb hetke ja lisab siis:«Võib-olla on määrav mitte ainult see, kui palju keegi aega leiab, vaid see, et olla aus ja kohusetundlik inimene ja ise ka keegi. Ma olen eluaeg teatris töötanud – 51 aastat.»

Aleks püüab seekord mitte nii tormakas olla, aga ei saa siiski vaikida. Tema on 58 aastat tantsinud ja 56 aastat tantsujuht olnud! Jelena peab rahvatantsust väga lugu, aga ise on ta halb rahvatantsija. Nii ta ütleb. Balletikoolis näiteks Ullo Toomi talle üle kolme ei pannud. Temas puudunud see eestipärane ürgsus. See-eest olnud Jelena väga tubli klassikalise tantsu tundides.

Nüüd räägib Aleks oma lapselapsest Annikast, kes ka aastaid balletitundides käis, aga siis suure koormuse pärast selle kooli katki jättis. Et tavaline kool ja neli korda nädalas balletitunnid – see polnud lihtne. Jelena hoiab pea uhkelt püsti ja märgib endastmõistetavalt: «Loomulik, et see nii on!»

Siis avastavad Jelena ja Aleks ootamatult, et neil on hulga ühiseid õpetajaid – Ullo Toomi, Nadežda Taarna, Helju Mikkel, Enn Madi… Ning vadistavad sellest tükk aega elavalt, nii et raske on uute küsimustega vahele minna.

Memps ja Papa

Jelena ei ole tegelikult oma pere ringis vanaema, vaid Memps. Kui Jelena esimest korda vanaemaks sai, oli ta väga hõivatud tantsija, ja sugugi mitte vanaema moodi. Nii hakati teda kutsuma Mempsiks. Aleks on Papa. Lihtsalt Papa ja kõik! Ei miskit pikemat selgitust.

Kui Aleksi lastelastel sünnipäevad tulevad, laulab Papa oma hea koorilaulja baritoniga telefoni: «Sind tervitan, kallis hällilaps!» Jelena võtab niisugustel hommikutel aga oma mehe Erich Kõlari ehk Tata ka telefonitoru lähedale ja nende laul kõlab kahehäälselt: «Pai-kuku, kulla (siin kõlab lapselapse nimi), me õnne sulle soovime, sest sul on täna sünnipäev ja õnne tarvis läeb.»

Vanaema Jelena lapselapsed on Juko-Mart, Kadri-Liis, Taavi-Hans, Johan-Eerik, Helme-Reet ja Karl-Ustav. Vanaisa Aleksi lapselapsed aga Silja, Annika, Taavi, Andreas ja Rene. Lapselapselapsed Sten-Roland ja Janek-Andre veel peale selle. Palju peaks veel kirjutama, aga ruum on otsas.