Autoritruu kummardus kunstniku portree ees

Kristi Eberhart, Eesti Päevaleht

Ingmar Bergmani halastamatud sõnad on Vanemuise teatris lihaks saanud.

Näidendi “Lärmab ja veiderdab”(1993) sissejuhatuses võtab Ingmar Bergman kokku oma lapsepõlvemälestuse onu Carli ja tema noore kihlatu külaskäigust ühel kaugel talveõhtul. Ta teeb seda sõnadega “kõik oli kuidagi nukker ja kirjeldamatult meeldiv”, mis võiksidki olla võtmeks selle eksistentsiaalse, artistliku ja nostalgilise näidendi juurde.

Bergmani isiklikest mälestustest ja lünklikust perekonna-kroonikast inspireeritud näidend räägib küpsesse keskikka jõudnud ebastabiilse leiutaja- ja kunstnikuhingega Carli (Aivar Tommingas) ringreisist oma revolutsioonilise leiutise, “rääkiva filmiga” 1920. aastate Rootsi provintsis. Carliga on ringreisil kaasas vanaldane veidrikust professor (Raivo Adlas), verinoor näitlejanna (Marju Männik) ja Carli armastav noor kihlatu Pauline (Helena Merzin).

Bergman lahkab halastamatu avameelsuse ja naturalismiga mitut oma põhiteemat: kunstniku saatuse erilisust, mehe ja naise komplitseeritud suhteid, keha ja vaimu, haiguse, hullumeelsuse ja loomingu lunastavat põimumist.

Näidendi kõledat eksistentsialismi imbub ka melodramaatilistesse ja jantlikesse stseenidesse, mis kutsuvad esile nostalgia 20. sajandi alguse algelise rändkino kaotatud poeesia järele. Paralleelselt toimub tegevus Carli filmis, kus saatuslikult haige helilooja Franz Schubert kohtab sajand hiljem surmale kalduvat (vale)krahvinna Mitzit.

Võib arvata, et pöördudes oma loomingu lõppjärgus tagasi lapsepõlve, onu Carli värvika isiksuse, tema mustkunstitrikkide, leiutiste ja kinnismõtete juurde, võttis Ingmar Bergman ette teekonna omaenda loomingu ja fantaasia sügavate lätete juurde.

Mitu head rolli

Lavastaja Roman Baskin on lähenenud näidendile autori-truult, püüdes Vanemuise näitlejatega ületada meie akadeemilisele teatrile veel 21. sajandi alguseski omast siivsust, häbelikkust ja alalhoidlikkust.

Harjumuspärast viisakat lavakäitumist ületav naturalism – naisnäitleja alasti keha kui erootiline objekt, otsekohene jutt suguhaigustest, ekskrementidest, vägivallast, ihast koos halastamatult ausa (enese)analüüsiga – paneb õblukesel kultuurijääl hiiliva kohaliku vaataja, kes on arvestanud neljanda seina taga turvalise puutumatusega, siiani võpatama.

Võib öelda, et Baskini lavastuses ja Vanemuise näitlejate õnnestunud esituses (mitu head ja õnnestunud rolli – Aivar Tommingas, Raivo Adlas ja Helena Merzin) sai Bergmani sõna lihaks ning ületades loomuomast siivsust ja häbelikkust, kummardas Eesti teater hiljuti lahkunud maestro ees täis lugupidamist, sümpaatiat ja nukrust.

Uuslavastus
“Lärmab ja veiderdab”
Ingmar Bergman
•• Lavastaja: Roman Baskin
•• Lavakujundaja: Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik: Ann Lumiste
•• Osades: Aivar Tommingas, Helena Merzin, Hannes Kaljujärv, Herta Elviste jt