Tambet Kaugema
Sirbi teatritoimetaja

Kuraditosin aastat õnnestus teatril NO99 olla peaaegu igas pulmas peigmees ja lõppenud aastal siis ka matusel kadunuke. Midagi ei ole teha, kuidas ka teised teatrid ei pingutanud, (sõnateatrilavastustest olid kahtlemata väärt vaatamised Kanuti Gildi SAALi “Workshop”, Vanemuise “Medeia” ja “Midagi tõelist”, Tallinna Linnateatri “Põhjas”, Eesti Draamateatri “Väikekodanlased”, Saueaugu teatritalu “Ilmavõõras” jpt), siis 2018. aastat jäädakse Eesti teatriloos meenutama ikka kui NO99 lahkumise aastat. Selle sündmuse tähenduse kohta pole mul lisada midagi uut, kõik oluline ja ebaoluline on viimastel kuudel ammuilma läbi nämmutatud. Ehk vaid selles jään eriarvamusele, et minu meelest oleks NO99 sellest kriisist ilma enesetaputa siiski välja tulnud.

Lõppenud aasta raamatumüügis oli eesotsas eneseabi ja esoteerika, mistõttu tundub olevat igati asjakohane vaadata seapõrnalt, mis saab edasi. Pole kahtlustki, et NO99 lavastajatest ja näitlejatest kuuleme edaspidigi palju ja loodetavasti head. Või kui tsiteerida filmi “Viimne reliikvia”: “Kas see on lõpp? See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.” Ent tundub, et tegijate saatusest rohkemgi huvitab kõiki, mis saab edasi teatri NO99 hoonest. Mitu kosilast uhketel ratsudel kappas juba enne matust kohale, et maja endale nõutada, kuid esialgu pole liisk veel langenud. Seni tarvitatakse NO99 saali harjumuspärasel eesmärgil: detsembris etendas Fine 5 seal “Generatsioone”, jaanuaris toob Kinoteater välja uuslavastuse “Gesamtkunstwerk”. Eks see jääb muidugi kultuuriministeeriumi otsustada, kuid mitmed loodusmärgid näitavad, et ehk võikski NO99 senisest saalist saada etenduskunstide keskus, kus saalita või teistsuguse saaliga teatrid-trupid saaksid tuua välja lavastusi ja/või anda etendusi. Üht ja ainsat teatrit, kes seda pärandustompu vääriks, ma praegu nimetada ei oska.

Ahjaa, üks asi veel. Oleks hirmus kahju, kui teatri NO99 veebileht kaoks üheskoos teatriga igavikku, sest seal rippuvad materjalid selle teatri esimesest lavastusest kuni viimaseni on väärtuslik kraam. Kui teised pole huvitatud, siis ehk teatri- ja muusikamuuseum võiks selle kenasti tallele panna ning teha huvilistele kättesaadavaks.

Pille-Riin Purje
teatrivaatleja

Nopin välja mõned elamused – teatrirõõmu kogesin mõõtmatult rohkem.

Priit Põldma näidend “Ilmavõõras” (Uku Masingu, Lauri Sommeri, Jaan Kaplinski põhjal) Saueaugu Teatritalus, lavastaja Ringo Ramul; David Harroweri “Noad kanade sees”, lavastaja Johan Elm (nägin Hobuveskis, varem mängiti Köismäe tornis). Mõlema lavastuse  mõtte- ja tundetäpsus, ansamblimäng, isikupärane kujundisüsteem. Ühisosaks loovus ja sõnatunnetus kui inimese tuum.

Lemmikkirjaniku Tammsaare mänguline ja värske tõlgendamine: Mirko Rajase lavastus “Noored hinged” noore trupiga (NUKU teater) ja Aare Toikka lavastus “Elu ja armastus” Saara Nüganeni noore Irmaga (Andrus Kivirähki dramatiseering, Endla teater).

Ivar Põllu “Kremli ööbikud”, lavastaja Robert Annus, Tartu Uus Teater Narva Kreenholmis. Ses suvelavastuses nähti pigem turundustegu, mõnigi vastukajaja sööstis meediaturuplatsile kategoorilise oma pisuhännaga. Mind aga paelus rafineeritud stiilsus, Ivar Põllu järjepidev omateema: loovisiksuse kaitsetus ja ausus, mis eelkõige avanes Jaak Joala laulude sõnumis, tänu Märt Avandi skalpellina vahedale lavaelule, koosmõjus Juss Haasma uudse minoorse pastelsusega – finaalilaul “Unustuse jõel” on unustamatu.

Linnateatri festival “Talveöö Unenägu”. Alvis Hermanise lavastused oma koosmõjus püsivad meeles veel kaua. Rabas Riia Uue Teatri näitetrupi meisterlikkus, ümberkehastumise nõtkus, koomika ja traagika ühtesulatamine, välisjoonise karikeerituse allhoovusena hoolimine neist kurbnaljakatest, koduselt hingelähedastest tegelastest. Ja festivali keskel isikupärase üksiklasena lavastus “Brodski / Barõšnikov”: luule musikaalsus, sisu ja vormi puhas kokkukõla.

Jaak Allik
teatrikriitik

Kui keegi kaugemalt tulnu peaks küsima soovitust , mida Eesti teatris vaadata, siis ennekõike tuleksid keelele klassikalavastused – A. Tšehhovi “Ivanov”(Uku Uusberg) ja “Kirsiaed” (Elmo Nüganen) ning M. Gorki “Väikekodanlased”(Kertu Moppekl) ja “Põhjas” (Uku Uusberg)

Isikupäraselt loetud vene klassika on alati olnud Eesti teatri visiitkaardiks. Kuid seda, et poole aasta jooksul (oktoober 2017-märts 2018) jõuavad järjest lavale lausa neli meisterlikku ning väga kaasaegselt kõlavat tipplavastust, pole varem küll juhtunud. Viiendana võiks neile lisada veel I. Turgenevi “Kuu aega maal”, mille tõi mais Sagadi mõisas välja Vene Teater (lavastaja Filipp Loss).

Üle mitme aasta ongi hea meel Vene Teatri pärast, eesti kriitika on temast jälle kirjutama hakanud ning sugugi mitte ainult seepärast, et Eesti näitlejaid (Jaak Prints, Rain Simmul, Karl-Robert Saaremäe) võib seal peaosades näha. Sellised lavastused nagu A. Vampilovi “Pardijaht” (lav. Kamran Šahmardan) S. Zlotnikovi “Tuli mees naise juurde” (lav. Semjon Zlotnikov), B. Vahtini “Üks täiesti õnnelik küla” (lav. Anatoli Leduhhovski) aga ka W. Shakespeare “Richard III” (lav. Sergei Potapov) väärivad kindlasti vaatamist.

Viimastel aastatel näeme, et kolmekümnendates eluaastates lavastajad – noored peanäitejuhid Hendrik Toompere juunior, Mirko Rajas ning Uku Uusberg, lavastajad Lauri Lagle, Priit Võigemast, Vallo Kirs – on Eesti teatrit üle võtmas. Hämmastusega tuleb tunnistada, et neile sekundeerivad sama võimsad noored daamid Kertu Moppel, Kaili Viidas, Diana Leesalu, Marika Palm,Laura Jaanhold (Mets) ja Maria Peterson, mis kõigutab senist eesti teatri kogemust, et lavastaja elukutse on harva naiseamet. Tõelise üllatusena tõi 2018. aasta kaasa aga veelgi noorema, kahekümnendates lavastajapõlvkonna esiletõusu. Ringo Ramuli “Ilmavõõras” ja “Tähtede seis”, Johan Elmi “Noad kanade sees”. Karl Laumetsa “Kalevipoeg”, Ingmar Jõela “Kratt” ja “Unusta/unista”, Jan Teeveti “Richard III” ja “Kaitseala”, Peep Maasiku “Toomas Nipernaadi” kuuluvad suuremal või vähemal määral kindlasti teatriaasta õnnestumiste hulka

Väga rõõmustavaks lavastajadebüüdiks oli minu jaoks aga ka Tõnn Lambi “Jaanipäev” Draamateatris, kus lavastaja koos autorite Mari-Liis Lille ja Paavo Piigiga ning trupiga jutustavad südamliku ja humoorika loo meie rahvuskaaslaste elust Siberi Eesti külades

Aasta on olnud rikas eredate tööde poolest meesnäitlejatelt – Lembit Peterson (“Kuningas Lear”), Andrus Vaarik (“Noad kanade sees” ja “Mineku eel”), Indrek Sammul (“Väikekodanlased”), Rain Simmul (“Tuli mees naise juurde”), Aleksandr Ivaškevits (“Pardijaht”), Jaan Rekkor (“Mõnus maatükk”), Egon Nuter (“Miljoni vaade”), Aleksander Eelmaa (“Ilmavõõras”), Märt Avandi (“Elu ja armastus”) loovad rollid, mis ei unune ning jäävad kindlasti olulisteks täisteks nende näitlejate loomeloos.

Daamide osas tuleb esiletõsta kaht väga huvitavat monoetendust – Liisa Saaremäel “Kas kalad magavad?” VAT-teatris ja Tatjana Kosmõnina “Nastja, Nastja” Vene Teatris ning suurepärast ja eredate karakteritega ansamblimängu lavastustes “Isamaa pääsukesed”Draamateatris ja “Tsaar Saltaan Üleküpsenud muinasjutt” Emajõe Suveteatris. Aga kindlasti ka Kersti Kreismanni suvelavastuses “Sarah Bernhardti viimane suvi”, Külliki Saldret Vanemuise teatri lavastustes “Medeia” ja “Elamise reeglid” ning Maria Klenskajat lavastuses “Kuni ta suri”Rakvere Teatris.

Kõige fantastilisem inimene Eesti teatris 2018. aastal oli aga kahtlemata Tallinna Linnateatri uus peakunstnik Kristjan Suits. Ta jõudis aastaga kujundada erinevates teatrites kümmekond lavastust – “Öö lõpp”, “Kalevipoeg”, “Metsa Forte”, “John”, “Paunvere poiste igavene suvi” ,“Lohe needus”, “Väike prints” ja nii edasi. Mis kõige vapustavam – kõik väga erinevalt ja kõik väga hästi!

Madis Kolk
Teater. Muusika. Kino. peatoimetaja

Lõppenud aastast jääb eeskätt meelde mitme uue teatri sünd ja ühe teatri sulgemine – julge ja kontseptuaalne samm, eeskujuks teistelegi. Tundub, et kvantiteedis ei saa Eesti teater enam kasvada, ehk tekib nüüd soodne kontekst hakata teatriti üksteisest rohkem erinema, n-ö publiku teenindamise asemel pakkuma just seda, mida mitte keegi teine pakkuda ei saa. Dubleerimise asemel oma näo otsima.

Aasta põnevaim lavastus oli Ruslan Stepanovi “Nevesomost” Kanuti Gildi SAALis – aktiveeris nii taju kui intellekti. Kui hea lavastus tekitab palju õhku jäävaid küsimusi, siis see tekitas tunde, et ei oska veel kõiki küsimusigi esitada. Eristumise ja isikupärase esteetilise sõnumi poolest tahan veel esile tõsta Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki “Workshopi” Kanuti Gildi SAALis, Tiit Palu “Medeia” Vanemuises ja Uku Uusbergi “Põhjas” Tallinna Linnateatris.

Riina Oruaas
teatriteadlane

Aastast tõusid esile kolm eraldiseisvat sündmust – Narva nähtav tagasitoomine Eesti teatrikaardile (kuigi protsess ise oli Narva kunstiresidentuuri jms näol alanud varem), Teater NO99 lõpetamine ja EV100 {Sajandi Lugu} sarja jätkumine ning kokkuvõte Draama festivalil. Mõlemad Kreenholmis mängitud lavastused – Tartu Uue Teatri “Kremli ööbikud” ja Jarmo Reha “Oomen” suhestusid ümbritseva keskkonna, selle ajaloo ning tähendustega erinevatel viisidel nii muusikalises kui metafoorses mõttes, mis ongi nende peamine väärtus. Vaba Lava avamisest on veel nii vähe aega möödas, et selle kohta kaugeleulatuvaid järeldusi on raske teha, kuigi ka see on märgiline sündmus. Teater NO99 tõestas oma olulisust ka skandaalides ja teatri valulikus lõpetamises, nende tegevuse mõtestamist jätkub veel kauaks. Suurejooneliselt kavandatud {Sajandi Loos} tõestasid end kunstilisel tasemel vaid vähesed lavastused, nagu kinnitas ka väliskülaliste tagasiside festivalil. Aga ometi on sündinud rohkem või vähem õnnestunud koostööprojektid mitmes mõttes väga aus peegeldus eesti teatri hetkeseisust, mille järele nii sagedasti küsitakse.

Süveneva protsessina on jätkunud teatri killustumine ja laienemine. Paide teatri ja Narva Vaba Lava avamine näitavad esialgu, et teatrit ei pea tegema ainult keskustes. Muuseas – Tartu poolt vaadates on hakanud tunduma täiesti loogilise sammuna nii mõnigi Tallinna lavastus just poole maa peal, Paides ära vaadata. Lisaks geograafilisele laienemisele jätkub killustumine truppides ja publiku hulgas. Huvitavad asjad toimuvad sageli äärealadel nii institutsionaalses kui geograafilises mõttes, ning nii leiangi taas, et nägemata on mõnigi sõnateatri suurlavastus. Ometi tuleb tõdeda, et just selles killustumises tõuseb vana hea sõnateater esile kui eesti teatri tuum.

Positiivse näitena, kuidas killustumises uusi strateegiad kehtestada, tahaks tuua Tartu Uue Teatri, mille ümberkorraldus kunstilise juhi teatrist etenduskunstide keskuseks on end juba praeguseks tõestanud. Nii endised kui uued trupid ja tegijad toimetavad Uue Teatri sildi all sujuvalt edasi, ainuüksi selle sügise jooksul on olnud võimalik näha mitme eri koosluse lavastusi, ilma et teatri nägu kaotsi läheks.

Üksiklavastuste näol pakkus 2018. aasta palju rõõmu minu sisemisele fenomenoloogile. Osaletus sai väga erinevates kogemustes, mis avasid maailma ja teatrit uute nurkade alt. Ruumikogemustena tõusid esile tagantjärele vaadatud Kinoteatri “Murru 422/2” Murru vanglas, Jarmo Reha “Oomen” Kreenholmis ning Koplis, samuti vanas tehasehoones etendatud, sürreaalne ja pidevalt teisenev “Olmeulmad 2”. Tervikuna kõneleb vanade, enamasti nõukogude aja märgiks olevate industriaalarhitektuuri kultuurile ja ühiskonnale avamine minu meelest uuest ja tervemast suhtest oma minevikku.

Kehakogemusena eristub Sõltumatu Tantsu Lava “Fluids”, etendus sõna otseses mõttes libedal pinnal. Kahte intellektuaalses mõttes enim mõjunud lavastust nimetaksin kaasamõtlemise kogemusteks, need on Mart Kangro, Eero Epneri ja Juhan Ulfsaki “Workshop” ja Kanuti Gildi Saali, Rahvusooper Estonia ja MIM Projecti “Ehmatusest sündinud rahvas” {Sajandi loo} sarjas. Mõlemad lavastused juhatasid vaatajat intensiivselt kuulama ja üsna abstraktseid mõttelõngu järgima. Sõnakogemus – Tiit Palu “Medeia”Vanemuises, harva nähtav antiiktragöödia ümberkirjutus eesti teatrilaval. Ja loomulikult peab igasse teatriaastasse kuuluma vähemalt üks puhas etenduskogemus kui selline ehk mõni Mihkel Ilusa ja Henri Hüti performatiivne installatsioon “Kapriiside”-sarjast. Kui millegi kohta tegelikult tahaks kasutada äraleierdatud sõnu “glamuurne” või “eksklusiivne” (ausalt, aga siiski kerge irooniaga), siis on need just need hetked oma keerlevate diskokerade ja väljavalgustatud prožektoritega.

Aasta lõpetas Tartu Uue Teatri ja Labürintteatri Ühenduse G9 “Hingede öö”Karl Ristikivi romaani põhjal. Labürintteatri etenduskunstnike, Musta Kasti professionaalsete näitlejate ja Tartu Üliõpilasteatri tudengite juhitud ruumirännak. Kõik toimib väga veidralt, aga ometi täpselt nagu kellavärk ning etendus keerutab vaataja Tartu Toomkiriku võlvide all otse teispoolsusesse (või metatasandile, nagu etenduse ajal alla varemetesse vaadates jutuks tuli). See on lavastus, mis jääb pikalt kuklasse kummitama, olles ühtaegu ülimalt võõritav ja väga isiklik kogemus.

(kultuur.err.ee, 03.01.2019)