Astrofüüsikust mesimumm Elu võrrandite kallal


Luuletaja ja näitekirjanik Jüri Kaldmaa kiidab eriti Jan Uuspõllu sooritust Vanemuise uudislavastuses

“Ta lendab mesipuu poole…”, “ma seisan mesilastaruna…” ja “me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere…” Need värsid sumisesid peas, kui nädalasest festivalist väsinud, ent õnnelik publikum suundus ühtse mesinike leegionina teatriralli lõpuõhtul Vanemuise draamakärjelt värsket linnumagusat mekkima.
Ja olgu etteruttavalt öeldud, et too “neetult jõleda Kesk-Inglismaa keskklassi neetud maaelu neetud idüll” maitses magus hea.
Rõõmustav, et inglise nooremast näitekirjandusest on eesti lavale jõudnud ka Mark Ravenhilli poeetiline antipood Charlotte Jones.
“Mesimehe” õhustik, eriti ema Flora Humble´i (Külliki Saldre) ja poja Felix Humble´i (Jan Uuspõld) suhe lõhnab veidi Ibseni “Kummituste” järele. Eks selle ootamatu copy-paste või déjà vu efekti kutsub esile Uuspõllu Draamateatris mängitud Osvald Alving.
Ent Uuspõldu ei saa süüdistada enesekorduses. Sest tema kehastatud Humble pole siiski Alving, vaid samm edasi.
Noor näitleja vormib Tartus mitmetahulise ja – kihilise, isegi ootamatu kuju. Õnneliku mesimummu (felix humble) osa on Uuspõllu lavaloomes kindlasti oluline verstapost: suur segaduses laps, korraga tõerääkija ja äpu, kelle elu võrrandite pusimine kimbatusse ja sellest välja viib.
Küllap sobinuks “paksuks ja imelikuks läinud” Felixit mängima nii mõnigi oma poiss, ent lavastaja Ain Mäeots on teinud huvitava ja igati õigustatud valiku külalise kasuks. Ei wremjandus ega telekokkamine pole näitlejat sugugi rikkunud. Pigem vastupidi. Ei tule tast teine Vaarik, tuleb esimene Uuspõld.
Ka Külliki Saldre näitlejanna kontosse kuulub samalaadne kuri ema, lootusetult tänamatu naine, kes tahab alati rohkem saada – nimelt Tädi number üks Finn Poulseni lavastatud Nilssoni “Mädarõikamaas”, mis kohati sarnaneb “Mesimehega”. Ent nagu Uuspõld, näitab Saldregi uut taset. Nii esimese vaatuse võimukuse, eriti aga teise vaatuse kurbusega.
Hannes Kaljujärv on samuti varem lamedaid eluvendi mänginud. Aga värskust hoovab temastki. Pensionärist peiupoisi, edeva ja kiimalise George Pye roll võimaldab Vanemuise tugisambal mõnuga kõlada lasta oma näitlejaoreli mahlakatel registritel. Ülekeevast joviaalsusest jõuetu meeleheiteni.
Kristlik ja silmatorkamatu olend Mercy (Merle Jääger) torkab vägagi silma. Tema pääsmatu kurbuse hoona esitatud söögipalve teenib aplausi. Supi sisse segatud isa avastamine ja oksendamine samuti. Merca ja Kaljujärv on tõesti võrratud koomikud!
Teistest veidi irdu jääb ja vähem ruumi pälvib lihtsakoeline Rose (Karin Tammaru). Eedeni Eevana korjab ta Newtoni õuna ja pakub seda oma astrofüüsikust mesimummule, tirides Felixit kosmilistest kõrgustest maisemate asjade juurde. Nagu näiteks seks ja tütar.
Lavastaja Ain Mäeotsas võib ära tunda Ingo Normeti õpilase – heas mõttes korraliku käsitöölise, tööka mesilase, aga ka kaudse mantlipärija juhina. Kui Normet juhtis omal ajal Pärnu teatrit, siis Mäeots veab nüüd vankumatult Vanemuise draamavankrit.
Kuid hämmastav-kummastav! “Mesimehega” läheneb Mäeots Jaan Toominga mõtteilmale ja lavastustele (sic!) – “Ma olen siin varem olnud”, “Neljanda korruse Ajutine”, “Tom Jones”…
“Mesimehe” märkamatu, ent olulise aednik Jim´i (Aivar Tommingas) pidev isa vaimuna kohalolek muudab inimesi ja maailma. Lillegi liigutamata või just lilli liigutades sunnib Jim teise vaatuse garden-party särtsujad (eriti Flora ja George´i) vastu nende endi tahtmist alandlikuks (humble).
Kuigi George´is mässab raev nurjunud naisevõtu pärast ja Floras löövad õitsele süütunne ning nukrus, alistuvad mõlemad kõrgemale väele. Tommingas kui helguse kehastus võiks lausa päikese pisarana – leebe mesilinnukesena – ringi lennelda, aga seda oleks näitlejalt vast palju nõutud.
Lavastuse sünnile kaasa aidanud astronoom Jaan Einasto kirjutab kavalehel: “Tundub, et galaktikaparvede paigutus sarnaneb hiiglasuurele meekärjele.” Selle teadmise valgel omandab tükk sügavama sisu, samuti saavad erilise tähenduse Felixi sõnad emale: “Kui sa teatud asju ei näe, ei tähenda, et neid siin poleks.”
“Mesimehe” tähtsaimaks rekvisiidiks tõuseb Winnie Puhhi meepott, urn, millesse on universumisse ihkava džinnina vangi pandud tuhastatud isa, ja mis põhjustab palju koomilist: nokastanud George kuseb selle peale, Mercy vürtsitab pulbristatudlahkunuga suppi.
Eks ole peen tuhkju kõigest krematooriumist naasnud isa, aga samal ajal ka Kristuse ihu, mille maitsmise korral enam kivi kivi peale ei jää. Või õigemini asetub kõik oma õigele kohale.
Ja olgugi, et Jones ja ammugi Mäeots ei tegele teoloogiaga, on jumalik säde “Mesimehes” selgelt tajutav. Sest kas pole astrofüüsiku heurakahetk, mil korrastub (mesilas)perekonnauniversum, mitte kõrgema jõu puudutus…?

Charlotte Jones “Mesimees” (Humble Boy)
Lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt
Mängivad Jan Uuspõld (külalisena), Külliki Saldre, Hannes Kaljujärv, Merle Jääger, Karin Tammaru ja Aivar Tommingas.
Esietendus 13. septembril Vanemuise väikses majas.