Astmed ja hüpped

Sirp, Meelis Friedenthal

Georg Malviuse lavastatud „Vihmamees” on madal aste. Seda ei saa öelda ei heas ega halvas mõttes, vaid lihtsalt konstateeringuna. Kuidas nii? „Madal” just nagu viitaks millelegi, mis vastandub kõrgele ja ülevale, „aste” oleks justkui mingi tase. Teatud mõttes küll, aga „aste” viitab samas veel endast üles- ja allapoole. Aste on midagi sellist, mis viib edasi või tagasi: neid on võimalik kasutada ronimiseks, laskumiseks – põhimõtteliselt minnakse kuhugi. Tänapäevased trepid on tehtud eelkõige inimesele. Selliseid treppe, mis olid mõeldud vaid vaevaga ületamiseks – kõrgete astmetega, pikki ja ohtlikke, mägedes, kõrbetes –, mis viisid pühade paikade juurde, enam eriti ei ehitata. Sellisest trepist üles- või allaronimiseks peab olema väga tugev motivatsioon juba enne olemas – surm või igavene elu, ainuvõimalik trepp.

Tõeline ja näiv

Aga kui treppe on palju, need viivad näivalt igale poole, ühed on uute, ilusate ja väikeste, teised aga vanade, kõrgete ja libedate astmetega, mida siis teha? Kusagilt peab see pingutus ju algama – kas madalast või kõrgest astmest, kas mugavalt või ponnistava hüppega. Minema peab.

Üsna üksmeelselt on Eesti teatrid jõudnud järeldusele, et aste peab olema tehtud ikka inimesele ja talle sobiva kõrgusega. Astmeid saab sellest hoolimata üsna eri kujuga ja vastavalt äranägemisele välja nikerdada, disainida ja pakendada – aga tegelikult ei ole oluline, kas madal aste on hästi pakendatud mässu sisse, sada protsenti puhta kanepipaberiga vooderdatud või varustatud vilkuvate tulede ja tsirkusemuusikaga. Mõte seisneb eelkõige selles, et inimene, kes ei ole hüpet teatrisse teinud, saaks siiski teatrist osa ning tal oleks sinna kerge ja hõlbus pääseda. Õigupoolest on teater seda võimalust ka kogu oma ajaloo vältel silmas pidanud, pakkudes sageli pajatseid, burleski, klounaadi ja reklaamierootikat ning katsudes vahel sealjuures ka midagi öelda. Mõnikord on need pooled – tõeline ja näiv – ühendatud, mõnikord need lahutatakse, aga olemata ei ole need kunagi kumbki. Veiderdamise ja teatraalse näivuse tee on tõesti ka meil Eestis praegu arvukalt esindatud ning sellise klassikalise suuna esindatust võib ainult kiita, sest tegemist on tõesti väärt laia ja kindla astmega.

Samasuguse näivuse ja meelitamise, aga siinjuures mitte teatraalse, vaid filmiliku näivuse tee, on valinud Malvius „Vihmamehe” puhul. Malviusel on eelnevalt olnud Eestis tegemist just muusikalide lavastamisega ning sama hoogu, rütmi ja melodramaatilist vaimustust on näha ka tema draamalavastuses. Aga rohkem kui see, on lavastuses esindatud filmilikkus, ja see on asjaolu, mis samuti hõlbustab teatrisseminekut. Paljud ju kurdavad, et teater ei paku usutavaid tundeid ning väidavad, et film on palju mõjusam žanr. Siin aga on lavastus, mis on sama usutav ja sama hästi mängitud kui film. Tõepoolest, oli ju „Rain Man” alguses olemas filmina, kus mängisid Tom Cruise ja Dustin Hoffmann, ning alles hiljem kirjutati see ka teatri tarvis ümber. Selline taust aitab muidugi lavastust väga hästi tutvustada ning Malvius on teinud pingutusi, et ootused ei osutuks asjatuks.

Nagu „Harry Potteri” raamatutes

Lavastatud ongi eelkõige ootuspäraselt, aga sealjuures üldsegi mitte eriti igavalt. Kõik näitlejad teevad tublit tööd ja kordagi ei teki nende (üsna stampsetes) tegelaskujudes kahtlust. Nad on täpselt sellise laia ja tugeva joonega tehtud nagu tegelased „Harry Potteri” raamatutes – üllatused on planeeritud ja ootamatused oodatud. Ja täpselt samuti, nagu Harry Potter teeb mingil moel tuttavaks kirjanduse ja raamatutega, teeb selline lavastus mingil moel tuttavaks teatriga. Isegi sihtgrupina on mõeldud viimaste „potteritega” suhteliselt samale vanusele – keskkool. Sellist teadlikku vastutulekut just keskkooli vanusegrupile näitab ka Peeter Sauteri tõlgitud tekst, kus kohati on rakendatud väga leidlikult roppusi ja slängi, kohati aga jäädud pisut ebalevaks. Slängil ja roppustel on see oht, et kui neid vastavalt vaimule rakendada, siis need on usutavad ja isegi naljakad, kuid väga kerge on ka kogemata ühele või teisele poole ära langeda, mille tulemuseks on enamasti kas nõutus või piinlikkus. Selles mõttes sobib „Vihmamees” väga hästi vaatamiseks just koolidele, sest kindlasti annab see noortele tunde, et nad vastanduvad mingile müütilisele ja konservatiivsele tädi Maalile (või vähemasti oma keskealisele kirjandusõpetajale, kes nad poolvägisi teatrisse viis). Selline mässu pakendamine on olnud alati väga tulemusrikas ning ka seekord ei ole see alt vedanud, kui otsustada saalis istujate reaktsiooni järgi – mitmel korral võeti ütlemised vastu tunnustava naerukihinaga. Selline ealisele sihtgrupile orienteeritud lavastus tekitab ilmselt olukorra, kus mõned teised ealised grupid kipuvad tundma end nagu rjassas õigeusu preester kaubamajas. Põhimõtteliselt on kõik ju korras, aga mingi kummaline dissonants on siiski olemas.

Samas aitab selline tekst kaasa Riho Kütsari mängitud ärimehe ropule ja rõvedale kujutamisele. Tüüp on kohe niivõrd üleelusuuruselt ebameeldiv, et kindlasti oli kõigil hea meel näha teises vaatuses tema sisemist ümberkasvamist – tahumatu ja enesekeskse koore all on peidus siiski armastav ja hea vennasüda. Aivar Tommingase mängitud nimiosaline, Vihmamees Raymond on samasuguste paksude värvidega esitatud, võib-olla kohati liigagi. Enamik autiste ei kannata ühtlasi düspraksia käes ning sellisena oli mängitud ka Dustin Hoffmani roll filmis. Mõnes mõttes tekkis tahtmine kõrvutada Tommingase rolli Kütsari mõnda aega tagasi Vanemuises mängitud Ellinguga, kes samuti oli ilmselt autist. Samas on arusaadav, et kui juba esitada laia joonega, siis peavad mõlemad kesksed rollid olema omavahel tasakaalus. Siiski on Tommingase Raymond usutav, meeldiv ja kohati isegi vaimukas tegelaskuju.

Jäädakse ohututesse piiridesse

Nagu on üsna tüüpiline Hollywoodile, jäävad kõik tegelased ikkagi üsna ohututesse piiridesse ning kordagi ei teki hirmu, et situatsioon võiks kuidagi teisiti lõppeda. Raymond ei muutu kordagi eriti ohtlikuks ja jääb koostööaltiks ning ka Kütsari ärimees on liiga karikatuurne, et paista ümberkasvamatult halb. Kõik see aitab muidugi kaasa ka lõpus selguvat esile tuua: tegelikult on vaata et tema üksi hea ja loomulik inimene ebaloomulike ja oma patsiente piirata armastavate arstide hulgas. Selles mõttes mõjus Margus Jaanovitsi esitatud doktor võib-olla ainsana keerulise ja mitmetahulise, isegi pisut ähvardavana.

Niisiis on tegemist klassikalises ja varauusaegses mõttes komöödiaga, kus alguses on tegelastel väga halb, olukord on väljapääsmatu, kuid hulga juhuslike kokkusattumiste, lihtsa inimlikkuse ja mõningate kergete lahkuminekute ja arusaamatuste tulemusena jõuavad kõik õnnelikult koju ning kangelane abiellub oma südamedaamiga. See viimane jäi küll lavastuses lahtiseks, aga võib oletada, et Marika Barabanštšikova mängitud siiras ja naiivne sekretär-asjaajaja ei kao kuhugi. Seega on tegemist väga vajaliku lavastusega, kui seada eesmärgiks hõlbustada teatrissetulekut. Seepärast on vajalikud ka sellised madalad astmed nagu suhtekomöödiad, muusikalid, lustimängud ja suurkogud. Ühelt poolt selleks, et rahastada balletti või ooperit, ehitada neid kõrgeid, vanu ja kohati ka küsitava tugevusega astmeid, mida on rasked teha ja mille juurde ei ole ise nii lihtne jõuda; teiselt poolt aga selleks, et inimene saaks populaarsete ettevõtmiste abil jala ukse vahele ning hakkaks võib-olla ise mõnest trepist minema.

Kõige selle juures on – nagu igasuguse tegevuse puhul – küsimus, kas hinnata tulemust või intentsiooni. Võib ju olla, et hästi mõeldud tegu osutub hoopis laiduväärseks. Või juhtub ka, et kes kurja plaanitseb, saadab kogemata korda midagi head. Kas peaksime siis tegijat selle eest noomima või kiitma? Väga keeruline on ju tegu hinnata üksikuna – juhusliku või tähtsusetuna näiv sündmus võib valla päästa täiesti ootamatu jada, mille lõppu ei oska keegi ära arvata. Samamoodi jäävad ka tegijate kavatsused enamasti saladusse, sest väga sageli ei tea me ka ise, miks me ühte või teist asja teeme. See probleem on eetika ja moraalifilosoofia küsimus olnud juba sajandeid ning ammendavat vastust ei ole ikka veel. Sellega seoses on Martin Lutheril aga üsna lihtne, kohati paraku ka hirmutav lahendus. Teod ise ei ole head ega halvad ning ei ole oluline ka tegijate motivatsioon. Heaks või halvaks teeb teod tegijate usk: kui tegija tõeliselt usub, siis on igasugune tegu hea, ja kui ei usu, siis – ükskõik kui hea see tegu ka ei paista –, on see tegelikult laiduväärne. Mul on tunne, et sama kehtib teatri puhul.