Arvustus. Vendade hüpe valgusesse

Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“ ja Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.
x
Veebruari esimesel nädalavahetusel jõudsid kahes teatrilinnas lavale Astrid Lindgreni klassikakaaluga muinaslood: „Vennad Lõvisüdamed“ Vanemuises ja „Röövlitütar Ronja“ Eesti Noorsooteatris. Mõjub nagu teatrite hoolega rihitud ja kenasti ajastatud kokkulepe, aga olla hoopiski „finumenaalne kokkusattumus“, nagu hüüataks Karlssoni sõber väikevend. Esietendusi liidab seegi tõik, et üha möllav viirus kamandas lavastajad ka lavale: Tiit Palu asendas sünkja olemisega Huberti rollis Jaanus Tepomeest, Taavi Tõnisson aga rõõmsasilmse röövli Tjegge osas Karl Sakritsat. Mõlemad sulandusid mängu sujuva lustiga, aga eks see ole kaunikesti ootuspärane – lavastaja ju tunneb ja tunnetab tervikut.
x
Need Lindgreni kaks hingeminevat lugu, mis ilmusid Vladimir Beekmani tõlkes eesti keeles ühtede kaante vahel 1987. aastal, ei ole mõeldud päris väikestele lastele. Mõlemad lood oma tõsiste teemadega puudutavad ka iga täiskasvanut, kelles elab laps.
x
Vanemuise kodulehel on „Vennad Lõvisüdamed“ kirjas kui kurb muinasjutt ning tutvustuses rõhutatud adressaadi eatust: „Noorem teatrisõber saab kaasa elada Nangijaalas toimuvale värvikale põnevusloole Kibuvitsaoru vabastamisest kurja türanni Tengili rõhumise alt, vanem vaataja aga mõtiskleda sõprusest, vendlusest, üllusest ning inimelu kaduvusest.“
x
„Vennad Lõvisüdamed“ algab tõesti kurvalt: üpris ehmatava otsekohesusega pajatab oma lugu surmahaige poiss Karl, keda vanem vend Joonatan kutsub Korbiks. Ootamatult hukkub kõigepealt hoopis Joonatan, kui päästab noorema venna tulesurmast. Vendade surmajärgne kohtumispaik Nangijaala oleks nagu puhastustuli. Võib-olla on see sonimine, nägemus? Ja mine tea, kas Nangiliima, vendade järgmine kohtumispaik, tähistab õnnelikku lõppu ehk algust? Või hakkab hoopis painama küsimus, miks kõrvetab surmatuli Joonatani veel üks kord? Nii karmilt ei peaks muinaslugu tõlgendama, sest oluline on vendade eluvaprus, lootusrikkus ja ühtehoidmine.
x
Tiit Palu lavastuses paotub traagilise koega lugu kahest vennast hoogsa, vaimuka, energilise ja elujaatavana. Maarja Meeru kujundusse on hõlmatud Vanemuise suure lava tehnika, tõusvad ja langevad poodiumid. Kui vendade argine kodu on eeslaval ehk kerkivas orkestriaugus, siis Nangijaalas paotub lavasügavus, kaasatud on atraktiivne video (videokunstnik Juho Porila), valguse mäng (valguskunstnik Tõnis Järs), lavatrikid, pürotehnika.
x
Kogu selle suurejoonelisuse juures torkavad silma muhedad väiksed trikid, kui nii mõnigi pinev olukord laheneb järsku mängleva kerguse, kiiruse ja naivismiga – täpselt nagu unenäos. Nii kulgeb näiteks Orvari vanglast vabastamine, nii ilmub kui nõiaväel kivi Katla surmamiseks. Toimib ka varjamatu teatraalsus, tänu millele pirakas lohe Katla, keda musta riietatud mehed laval ringi veavad, ei olegi üdini hirmuäratav.
x
Kurjuse leeri naeruvääristavad koomilised detailid: näiteks poeb Tengili alam Pjuke (Meelis Hansing) kohmakalt välja madalast ukseluugist ja juba ta ongi tobenaljakas! Samuti on pealispinnal ähvardavad, ent parasjagu juhmakad Veder ja Kader (Veiko Porkanen ja Ken Rüütel) oma mustade soomustega viikingitõugu rüüdes ning lõppeks ajab muigama ka tähtsusest puhevil Tengil ise (Ken Rüütel). Kurjust ei tohi karta, seda on toonitanud Lindgren mõlemas muinasloos.
x
Lavastuse südamlikuks tuumaks ja uljaks mootoriks on vennad Lõvisüdamed. Mõlemad noored osatäitjad üllatavad ja rõõmustavad. Oskar Seeman veel lapseohtu Korbi ehk Karl Lõvisüdame rollis on väga liikuv, tema saab ägedalt möllata. Karli kärmetes reaktsioonides näeb õhulist huumorit ja helget siirust, ta ei lakka olemast laps, kuigi katsumused karastavad Karli aina täiskasvanumaks, ebaõiglaselt varavanaks. Kaarel Pogga Joonatanina on tõeline vanem vend, vastutuse kandja, vapper romantiline õilishing, ka seiklejaverega. Mõlema näitleja mängus on seninägematuid värve, partnerlus veenvalt vennalik.
x
Maarja Meeru kostüümid on stiilsed ja väärikad, püüavad pilku. Iseäranis vaimukalt saab lahendatud ratsutamine. Tulised ja ustavad hobused elustuvad vendade kiivritel: hobukiiver peas paneb poisid hoogsalt kappama, galopeerima, ratsude perutamist taltsutama. Näitlejate ergas liikumisjoonis käivitab vaataja fantaasia.
x
Maarja Johanna Mägi on ema põgusas rollis rõhutatult argine. Tundsin korraks isegi pettumust, kui ema ei astunud Korbi haigetuppa. Ent Nangijaalas ülla ja otsusekindla Sofia rollis ilmub Mägi hoopis uue hoiaku ja sarmiga, seejuures poiste emaga sarnasena. Hinge läheb hetk, mil Korp esimest korda Sofiat näeb: Oskar Seeman otsekui tardub ja samas küünitub kogu olemusega Sofia poole, igatsedes leida temas oma ema. Laheda huumoriga muutub Karli vanaisaks Mattis – Jüri Lumiste rollis on tunda sõltumatust ja kartmatust. Huvitav idee on anda Priit Strandbergile kaksikroll: alatu reetur Jossi ja kohe seejärel vabadusvõitleja Orvar. Kogu trupp mängib kirgliku rõõmuga.
x
Üks lavastuse trumpe on laulud, esitatud küll fonogrammilt, kuid eheda mõjuga. Köitvad on Ardo Ran Varrese muusika ja Aapo Ilvese laulusõnad, laulavad Liisi Koikson ja Peeter Tooma, kelle kaasamine on uhke üllatus. Kui mõjusalt kõlab Peeter Tooma madal kume hääl, tuues esile laulude sisu, just õige romantilise paatose. Sild „Viimse reliikvia“ lauludega loob ideaale juurdegi, ent Tooma laulud mõjuvad muinasjutumaal suveräänselt.
x
„Vendade Lõvisüdamete“ üks tuummõtteid, vendluse kõrval, on kartmatu vastuhakk kurjusele, et inimene oleks inimene, mitte pisike rämps. Teema on aktuaalne – inimkond sõdib paraku alati. Veelgi sügavamalt pääseb mõjule Joonatani veendumus, et tema ei suuda kedagi tappa. Seepeale vastab võitlejahing Orvar taunivalt: „Kui kõik oleksid nagu sina, siis valitseks kurjus ju igavesti!“ Aga Karl järeldab nutikamalt ja sügavamalt: kui kõik oleksid nagu Joonatan, poleks mingit kurjust üldse olemas.
x
/—/
x
Lavastajad Tiit Palu ja Taavi Tõnisson on toonitanud, et Astrid Lindgreni teemad on suured, tõsised ja olulised. Meenub, et kunagi oli aeg, mil teatritele heideti ette lastele jälle Lindgreni mängimist, justkui kergema, tuttavliku raja valimist. Praegu tundub küll risti vastupidi: „Vennad Lõvisüdamed“ ja „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.
x
(Sirp, 25.02.2022)