Arvustus Vanemuise hooaja lõppkontserdile | Karged hoovused avali (kultuuri)aknast
Tänavune traditsiooniline hooaja lõppkontsert pakkus kuulajaile avastamis- ja äratundmisrõõmu oma tavapärases ja väljateenitud headuses ning lasi avali kultuuriaknast sisse karged hoovused.
Tänavuse hooaja lõpetanud kontsert tõmbas suveks kinni küll Vanemuise uksed, ent avas akna, millest tulvas sisse värskeid ja kargeid hoovusi, kujundades niiviisi idüllilise ja õhulise disponeerituse suurde suvesooja sukeldumiseks. Eriilmelises kavas esindatud teosed avasid omakorda veel kultuuriaknaid mitmesugustesse võõr- ja omailmadesse, mille ajel tekkinud kujutluspiltidesse võis ennastunustavalt ära eksida.
Kontserdi avanud Rasmus Puuri uudisteos „Trikster“, mille oli tellinud Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Risto Joost, tõukus helilooja sõnutsi soovist „kirjutada midagi mängulist, kuid samas äreva allhoovusega“.1 Helilooja artikuleeris seda opositsioonilist pingevälja tõesti kelmikalt, joonistades välja vaheldusrikka ja hüpliku, ent seejuures tervikliku dramaturgilise plaani. Mõtteline peategelane trikster mõjus kohati kapriissena ja muutis teose justkui fragmentaarseks sisemonoloogiks või omamoodi dilemmaks, kus konfliktsete kontrastidena vaheldusid särtsakalt tinistavad või suisa posivad osad väikeste hingetõmbepausidega, mil trikster justkui mõtiskles, mida järgmiseks peale hakata. Nentides, et meie mütoloogias esineb trikster krati või vanapaganana, on Puur andnud oma teose tasandite avamiseks sobiva võtme.