Loe

Arvustus. Valus ja võimestav vaade naistele

Karin Allik, Postimees

Kui aasta eest võttis Vanemuine repertuaari «Niskamäe naised», mis keskendub naistele põhjamaises ja traditsioonilises kontekstis, siis nüüdsest seisab selle kõrval ka lõunamaine ja modernne käsitlus naistest: Ain Mäeotsa «Kõik minu emast».
x
Nimelt hõlmab Pedro Almodóvari filmil põhineva teose tegelaste galerii muu hulgas oma poja kaotanud üksikema, rasedat nunna, transsoolisi prostituute, imetletud teatriprimadonnat ja tema armukest, heroiinisõltlasest näitlejannat. Kuigi eelnev loetelu võib kõlada anekdootlikult või vähemalt fantastiliselt, taotleb «Kõik minu emast» oma sisus siiski elulähedust.
x
Lavastaja Ain Mäeots rõhutab kõigis lavastust «Kõik minu emast» puudutavates intervjuudes, et tegu on üldinimliku looga naistest ja naiseks olemisest, armastusest ja valust. Seejuures toob ta korduvalt ka välja, et seksuaalsus või LGBT-teema ei ole sugugi lavastuse fookuses – tegelaskond põhineb lihtsalt 1990ndate Hispaania kireval ühiskonnal, kuhu kuulusid seksuaalvähemusedki. Tõepoolest, ka vaataja perspektiivist ei kuulu seksuaalsus ja sooline enesemääratlus lavastuse põhiteemade hulka.
x
Ometi tundub intrigeeriv, et peale lavastuse põhiteema tutvustamise on tulnud üldse selgitada, mis lavastuse põhiteema ei ole. Küllap üritatakse niiviisi ennetada konservatiivsema publiku hirmu liiga liberaalse naisesuse käsitluse ees. Liberaalsemas publikusegmendis, kelle jaoks ei ole seksuaalsus, transsoolisus või prostitutsioon tabuteemad, võib säärane kommunikatsioon ometi tekitada kahtlust, ega seksuaalvähemustele kuidagi stereotüüpselt või karikatuurselt ei läheneta.
x
Ragne Pekarev, kelle kanda on transsoolise Agrado roll, paistab õnneks siiski oma tegelaskuju hindavat ja õigustavat. Tänu teravatele väljaütlemistele ja üldisele filtrita olekule kujuneb Agradost küll tihtipeale humoorikas karakter, kuid ainult koomiliseks vahepalaks ta ei jää, vaid aitab edasi viia tegevustikku ja võimestada teisi naisigi.
x
Kuivõrd Pekarev kehastab meest, kes on saanud naiseks, võib loomulikult tekkida küsimus, kas polnuks loogilisem pannagi tegelast mängima meesnäitleja. Samas peitub Pekarevis küllaga drag-queen’ilikku särtsu ja bravuuri, mis seda valikut põhjendavad, samuti demonstreerib ta oskust ühendada oma mängus naiselik ja mehelik energia.
x
Nähtud kahest etendusest paistis nende energiate kihitamine ühel õhtul rohkem välja kui teisel – kui kord kumas rolli hüpernaiseliku pealispinna alt mehelik kiht selgesti läbi, siis teisel õhtul oli see vaid ajuti aimatav. Igatahes pakub Agrado roll Pekarevile arendavat väljakutset, nõudes õnnestumiseks eri energiate täpset doseerimist igal õhtul.
x
Kui jõuda nüüd aga selle juurde, millele lavastus tegelikult keskendub, tuleb rääkida Maria Annusest ja tema Manuelast. Annus on see, kelle õlul enam kui kolmetunnine lavastus seisab, ning Manuela see, kes kõiki sündmusi Mäeotsa lavastatud loos ühendab.
x
Eelkõige iseloomustab Annuse rolli Manuelana sitkus ja kindlus – ta ei ole bravuurne nagu Agrado või rafineeritud nagu Huma (Piret Laurimaa), kuid ometi kiirgab temast säärast jõudu, mis suudab lavastust koos hoida. Annus mängib Manuela naiseks, kes laseb valul ennast arendada. Ta võtab valulikud kogemused omaks ega tõrju neid eemale, ta kasvab valu kaudu ainult tugevamaks ja meelekindlamaks ning seda on inspireeriv jälgida. Just Annuse Manuela lubab publikul saalist lahkuda uue usu, jõu ja tänutundega.
x
Neid tundeid toetavad mõistagi ka teised naistegelased, nagu Piret Laurimaa mängitud näitlejanna Huma ja Lena Barbara Luhse kehastatud nunn Rosa. Tegu on kusjuures sootuks eripalgeliste kujudega: kui Laurimaa Humat iseloomustab primadonnalikult viimistletud jõulisus, siis Rosa juures jääb meelde eelkõige tema vankumatu (ja ehk naiivnegi) usk inimeste headusesse. Südikus ja vastupidavus on samas olemas mõlemas.
x
Laurimaa rolli rikastab veel asjaolu, et lavastuse teater-teatris-stseenides saab Huma kehastada Blanche DuBois’d teosest «Tramm nimega Iha». Siin annab Laurimaa märku oma väärt ampluaast, mis lubab mängida Humat ja Blanche’i sootuks erineva tunnetusega, ehkki olemuselt leidub kahes tegelases palju sarnast – tegu on elegantsete, kuid sisimas katkiste daamidega.
x
Nõnda mängitakse lavastuse «Kõik minu emast» naistegelased mõjukaks, saades tuge ka Ain Mäeotsa suurejoonelisest lavastusstiilist. Mäeots kombineerib monumentaalse kujunduse (kunstnik Iir Hermeliin), emotsionaalselt laetud valguse (valguskunstnik Rene Liivamägi) ja kultuslikud muusikapalad (muusikaline kujundaja Ele Sonn), loomaks meeldejäävalt dramaatilisi lavapilte. Kuigi Mäeotsa stiil muudab lavastuse niiviisi pigem teatraalseks kui elulähedaseks, võimaldab see omamoodi melodramaatiline laad teosel ikka hinge pugeda. Päriselt elulähedane sisu sellest kannatada ei saa.
x
(Postimees, 22.02.2022)

22.02.2022