fbpx

Arvustus: Ühe medali kaks külge


Teater Vanemuine on korraga lavale toonud kaks lühiballetti. “Gatsby” ja “La Dolce Vita” on nii koreograafialt, muusikalt kui ka meeleolult küllalt erinevad, kuid moodustavad siiski ühe medali kahe küljena nauditava terviku.

Kuna iga vähegi kultuurihuviline on lugenud F. Scott Fitzgeraldi “Suurt Gatsbyt”, on Silas Stubbsi balleti tinglikult jutustatav lugu vaatajale hästi mõistetav. Kuigi tantsus on tunda 1920. aastatel jõudsalt jätkunud naiste emantsipatsiooni ning toonast õhkkonda üldisemaltki, jääb Fitzgeraldi maailma suurejooneline, kuid õõnes glamuur tabamata. Ka veidi liiga ühetaolisteks osutuvad kostüümid (iseäranis naistantsijail) ning napilt kujundatud lavaruum ei aita ülevoolava ja priiskava elu kujutamisele kaasa.

Ent teisalt toob lavakujunduse tinglikkus ja tagasihoidlikkus esile inimesed (ja kõik selle, mis neis parasjagu on) ja tantsu. Võib oletada, et kui lavastaja oleks rohkem rõhku pannud dekoratiivsele glamuurile, oleks õrn ja meelisklev tants varju jäänud ning hajunud. Sest lava kohal kõlkuv üksildane ja massiivne kuusirp on atmosfääri loomise mõttes ehk mõjusamgi kui sädelevate lühtritega kullatud peosaal. Esiti tundus, et õhulossi purunemine on veidi rutakalt ja pealiskaudselt lahendatud. Aga kui järele mõelda, siis üksikud õhus keerlevad rahatähed ja kuldsel kuusirbil mustendavasse taevasse kaduv Daisy annab peentundelisele ja vaoshoitud lavastusele mõjusa finaali.

Meelisklevale ja õrnromantilisele “Gatsbyle” vastandub kirest särisev “La Dolce Vita” igas mõttes. Giorgio Madia on elunaudingutele andnud loomulikuma ja vähem pretensioonika sisu, mistõttu pole karta õhku rajatud elu sedavõrd põhjalikku kollapsit kui “Gatsbys”.

Kõik, mida me laval näeme, on lihtne, inimlik ja inimesest lähtuv. Igaühe unistused ja naudingud mõjuvad niivõrd argistena, et nende koreograafiline, kohati ehk isegi frivoolsuse piiril balansseeriv väljendus on meeldivalt sugestiivne. Vaatamata sellele, et “La Dolce Vita” on oluliselt jõulisem ja kirevam, on ta sisult ja vormilt sama väljapeetud kui “Gatsby”. Tinglik lavakujundus on lavastuse meeleolude ja sündmuste huvides maksimaalselt ära kasutatud.

Koreograafia itaalialik kirg on seesmiselt äärmuseni laetud ning kunstiliselt veenev. Ja eesti tantsulaval pole selliselt tuntav elujõud ilmselt sugugi tavaline. Iseäranis kannab endas erootilist pinevust stepptantsunumber, mille vägi näib jõudvat Vanemuise suure saali igasse nurka.

Nii “Gatsby” kui “La Dolce Vita” on tugevad ja terviklikud balletilavastused, milles on teenitult esile tõstetud tantsija ja tema inimene. Kuna trupp koosneb väga erineva päritolu ja taustaga tantsijatest, on galerii mitmekesine ja põnev.

Ainsaks miinuseks võiks õnnestunud lavastustes lugeda elava muusika puudumist. Orkestri laivis esitatud muusika oleks ballette kindlasti rohkem elustanud kui plekiselt kõlavad salvestused.