Arvustus. Teatrikriitik: «Sain lõuatäie naerda»
Ühest küljest saaks ja võiks hiljuti Vanemuise suures majas esietendunud lavastuse «Üks mees, kaks bossi» kontekstis alustada pikemat teatriloolist sissevaadet farsi olemusse ja tekkimisse, mis viiks meid eelmise aastatuhande 12. sajandisse. Samuti lubaks see Andres Dinjaninovi lavastus mõlgutada komöödiakunsti ehk commedia dell’arte teemal – näiteks kas ja milliste pingutustega tunneme ära dell’arte’le iseloomulikud n-ö maskid (esialgu peamised ning seejärel nende arendused).
Ning loomulikult ei saa me mööda vaadata Richard Beani näidendi ja alusteose – Carlo Goldoni «Kahe isanda teener» – kõrvutamisest, ühisosade leidmisest, stiilipuhtuse märkamisest jne. Ja paha ei teeks ka selle lavastusega seoses afišeeritud muusikastiili skiffle filosoofiasse kaevuda ning leida selles seosed farsi, isetegevuse ja teatriga laiemalt.
Siiski piirdun siin mitmel põhjusel vaid ühel, vaatajaid etenduse ajal kõige esmasel vastuvõtutasandil puudutaval küsimusel. Kas kõnealune farss – tegemist oli ju algselt vaimulike draamade lõõgastavate vahepaladega – oli lõõgastav, pakkus meelelahutust, aitas korrakski unustada päriselu rõhumise? Kas ja kui palju naerdi? Kui see oli meelelahutus, siis kui hästi see töötas?
Tuleb tunnistada, et etendusele sai mindud üsna õõnsate tunnetega. Polnud peaaegu ühtegi turvalist konksu, mille abil oleksin saanud oma ootushorisondi positiivseks tõmmata. Sest igasugused muusikaliste vahepaladega komöödiakesed on üldjuhul üsna eemalepeletavalt mõjunud. Mulle tundub, et selle lavastuse puhul polegi päris õige küsida, kas see meeldis või mitte, sest meelelahutus iseenesest ei saa ju meeldida – see saab olla kas hea või halb, see kas töötab või mitte. See kas pakub või ei paku lõõgastust.
Bean on viinud loo, kus üks elu hammasrataste vahele jääv kavalpea Francis Henshall (Andres Mähar) satub juhuste tõttu n-ö kahe isanda teenriks, 1963. aasta Inglismaa maffiamaailma ning see, et Mähari tegelasel tuleb käia noateral, elu eest pettes ja skeemitades, loobki farsiks vajaliku kogusse vähem või rohkem koomilisi olukordi.
Ühest küljest võime muidugi lavastust, kus traditsiooniliselt näeme meheks maskeerunud naist, õnnetuid armastajaid, veiderdavaid kelnereid, hädiseid politseinikke jmt, nimetada triviaalseks ja frivoolsekski.
Kuigi Dvinjaninovi lavastus oli ilmselt sunnitud olema üsna autoritruu ehk siis situatsioonid ja naljad olid ju ette antud, ei ole päris võimalik ette kirjutada, kui palju saab või tohib lavastusele vinti peale keerata, mis otseselt ilmneb näitlejate loodavast tempost, ülemängimise doseerimisest jne.
See, et vinti oli keeratud korralikult, päästiski lavastuse, mis kvalifitseerub täiesti korralikult töötavaks meelelahutuseks. Ja sellisele otsusele jõudmine oli lihtne: sain lõuatäie naerda, mida kahjuks juhtub teatris harva. Võib-olla see oligi proletariaadi naer, võib-olla naersin selle üle, et ma selle üle naeran, aga midagi pole teha – asi toimis ja meel sai selleks korraks lahutatud.
Lausa loomatööd tegi peaosaline Andres Mähar, kes seda poliitiliselt ebakorrektset ja publikuga räigelt, kuid samas peenelt manipuleerivat etendust vedas. Niisuguses segaduses olid igati omal kohal muusikalised vahepalad, mis aitasid saali paisatud tekstimassiivi natukenegi seedida.
Ma kahtlen, kas siin näitlejatöödest väga kõrgetes kategooriates saabki rääkida, sest näitlejad nagu ei olnud nad ise, nad mängisid justkui näitlejaid, kes etendavad farssi. Nad täitsid skeemi ja nagu öeldud, skeem töötas.
Üks igavene küsimus meelelahutuse juures on ilmselt see, kas ja kui palju peaks selles sisalduma allusioone igapäevaeluga. Et see jääks veel mitte eriti sügavalt elu üle järele mõtlema panevaks meelelahutuseks. Ühest küljest oli Dvinjaninovi lavastus siiski kopeering, turvaline ja umbisikuline lavastus. Keskajal oli linnakodanik farsi aineks ja ise ka see vaataja.
Farss kirjeldab linna põhjakihti, see ütleb, et ei saa olla nii, et pealt on kõik ilus ja seest on samamoodi. Farss tahab seesmist roiskumist välja kiskuda ja seda näidata. Kas ei ärgita siis meie ümber toimuv ühte algupärast ja värsket farssi tekkima ja seda lavale tooma? Materjali on nii, et naera ribadeks. Kuid kui kõnts on laval, kas see on siis naljakas, on see siis enam meelelahutus?