Arvustus: Tartust, nostalgiliselt
Tartu seitsmekümnendatest on palju räägitud, kirjutatud ja mitmel puhul on sellest ühtteist isegi teatrilaval etendatud. Nii tekibki õigustatud kahtlus, et kas tollast õhustikku ja toonaseid väljapaistvaid tartlasi on võimalik veel kuidagi avada või neid millekski omanäoliseks koondada? Teater Vanemuine on selle riskantse sammu teinud ja tulemus osutub üllatavalt õnnestunuks.
Kontsertetenduse “Minu veetlev Tartu” põhitelje moodustavad 17 eriilmelist, kuid omavahel hästi sobituvat laulu, mis pärinevad nii tartlaste endi kui ka nende aega ja loomingut mõjutanud artistide sulest. Nii mõnigi laul, mis on valitud Ruja, Gunnar Grapsi, Lou Reedi, Led Zeppelini või Pink Floydi repertuaarist, on oma olemuselt küllaltki nõudlik. Kuid meeldiva üllatusena selgub, et laulvate näitlejate esitused on ootamatult tugevad: ainuüksi Priit Strandbergi lauldud “Dazed and Confused” ja Riho Kütsari Mülleri Sassina esitatud “Statistiline” on väärt seda, et Vanemuise lugude ja laulude õhtut külastada.
Kahjuks ei ole laulunumbrite vahele jäävad sõnalised ülesastumised muusikalistega tasemelt päris võrdväärsed. Haaravaimaks osutuvad ette loetud mälestuskatked (näiteks Betti Alveri meenutustest) ja Nõukogude Entsüklopeedia kaheksa köite põhjal korraldatud viktoriin. Kuid selle kõrval saavad kindlasti liiga palju tähelepanu sisutühjadeks ja suuresõnalisteks jäävad mõtisklused Tartu olemusest. Selles osas võinuks lasta rohkem prominentsetel tartlastel endil rääkida. Küll aga tuleb rõhutada, et kontsertetenduse suureks vooruseks on see, et lavastaja ei kipu liialt toonaste kuulsuste (nagu näiteks Aleksander Müller, Vaino Vahing, Evald Hermaküla jpt) seljas sõitma, vaid piirdub lugupidava ja vihjelise mainimisega.
Laulude ja lugude õhtuks nimetatud kontsertetendus võiks ollagi ainult kontsert, sest vahepealsed “teatraalsed” ülesastumised ei haara ning jäävad valdavalt lihtsalt kõrvalisteks. Kõige grotesksemana mõjubki lavale seatud peolaud, kus laulmisest vabad näitlejad aeg-ajalt istet võtavad ning “nõukogude aja kombe kohaselt” viina viskavad ja kartulisalatit sisse kühveldavad. Nimetatud “teatrinumbrid” näivad ka näitlejatele endile veidi võõraks jäävat, mistõttu ei saada algul ka muus väga hoogu sisse. Alles Sten Karpovi ülienergiline viktoriini juhatamine ja Priit Strandbergi “Dazed and Confused” haaravad nii lava kui publiku jäägitult.
Nostalgiaõhtul mängib olulist rolli lava taustal jooksev pildirida. Valdavalt on fotovalik igati loogiline ja äratundmisrõõmu pakkuv, kuid ometi on seal ka seda, mis teema või kümnendiga suuremat ei haaku. Kui arvestada, kui palju on Tartu muuseumide fotokogudes pildimaterjali Tartu linnast ja selle asukaist, siis jääb praegune valik natuke kahvatuks. Mõni pilt tekitas aga lausa segadust: miks peaks seitsmekümnendate kontekstis eksponeerima kaasaegset Toomemäge või veel enam – kuidas haakub etenduse teemaga endise Tartu ülikooli raamatukogu ja nüüdse muuseumi liftifragment? Kuna olen ise näinud sadu väga põnevaid fotosid seitsmekümnendate aastate Tartust, siis julgen öelda, et piltidega võinuks tegeleda veidi süvenenumalt – toonase Tartu olemust saanuks haarata palju sisukamalt ja põnevamalt.
Siiski on nostalgiaõhtu “Minu veetlev Tartu” varatalviseks meelelahutuseks igati tore variant, mis pealegi võimaldab nüüdsetele etendustele ka järge. Loodetavasti leitakse siis entsüklopeediate uurimise kõrval enam mahti ka fotokogudesse ja inimeste mälestustesse süveneda. See tooks lugude ja laulude õhtu publikule veelgi lähemale.