Arvustus | Tartu Uue Teatri ja Vanemuise “Romeo ja Julia” ei kõla ega näi ülitänapäevaselt
William Shakespeare`i kustumatut tragöödiat “Romeot ja Juliat” ma mingil põhjusel koolis lugema ei pidanud. Võib-olla olekski tänapäeva teismelistel seda teost, mis sisaldab mitmeid tapmisi, suitsiide ja 13-14 aastate abielu, keeruline vastu võtta? Ometi olen selle poolt, et ka selline klassika tuleks 21. sajandi noorteni viia.
Antud uuslavastuse lavastaja Elise Metsanurga ja dramaturgi Andreas Aadeli arvates on “Romeo ja Julia” jõuline armastuslugu, millest iga uus põlvkond saaks oma loo luua.1 Vanemuise ning Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastuse kontseptsiooni arvestades on valitud Romeot kehastama Aivar Tommingas ning Juliat mängima vastselt Tartu Uue Teatri trupiga liitunud Ilo-Ann Saarepera. Elise Metsanurga ja Andreas Aadeli kontseptsioon näeb täpsemalt ette, et peategelaste vaheline keelatud armastus pole seotud nende perekondade – Montecchi ja Capuletti – vahelise vihavaenuga, vaid hoopis Romeo ning Julia suure vanusevahega. Sellisest lavastuslikust lahendusest on lähtutud soovist tuua näidendis toimuv konflikt rohkem tänapäeva. Siiski pean möönma: ülitänapäevaselt see Shakespeare’i tragöödia adaptatsioon ei kõla ega näi.
Kristiina Põllu loodud kunstnikutöö kannab endas nii poeetikat kui vaimukust. Näitlejad on kohati trossidega lae külge kinni aheldatud ja paiknevad laval nagu nukud, kes on pandud ühiskonna poolt määratud ülesandeid täitma. Capulettide peo-stseenis, kus Romeo ja Julia üksteisega kohtuvad, liiguvad näitlejad trosside toel ja muusika saatel huvitavalt-puiselt.
Lavakujundust iseloomustab roheline värv ja Tartu Uue Teatrile omane hubane boheemlus, mis tekitab publikus sooja tunde. Lavastust vaadates tundus, et vaatajatest hoolitakse. Kui Riho Kütsar ja Margus Jaanovits publikule lähemale tulevad, teevad nad rahvale käeliigutustega kiirelt selgeks, et ei hakka vaatajatest kedagi oma mängu kaasama. Selline käik tekitab näitlejate ja publiku vahel hea partnerluse. Lavastust aitab hea partnerina saata ka Priidu Adlase valguskujundus, mis väljendab tegevuse asukohta ja muudab stseenid intensiivsemaks. Adlase valgustus mõjub eriti jõuliselt Mercutio ja Tybalti tapmise stseenis, mil lava värvub teatraalselt erepunaseks.
Sellegipoolest ei tohi ära unustada, et lavastuse dramaturg Andreas Aadel pole lavastuse tekstis piirdunud ainult Shakespeare`i “Romeo ja Juliaga”. Vanemuise teatri laval kõlavad ka tsitaadid William Shakespeare`i teistest näidenditest ning paljudest sonettidest. See ettevõtmine on kindlasti olnud ajamahukas, aga lavastust vaadates jääb selgusetuks, mida William Shakespeare`i mitmete poeetiliste tekstide kombineerimine antud uuslavastusele juurde annab. Ainus variant, mis pähe tuleb, on tahe publikule äratundmisrõõmu pakkuda, aga see versioon ei rahulda lõplikult.
Jarek Kasari tempokas alguslaul meenutab algustaktides mõnda filmistuudio eepilist introt. Kasar etendab “Romeo ja Julias” Koori-tegelaskuju, keda leidub nii mõneski antiiktekstis (nagu Sophoklese” Kuningas Oidipus” või Euripidese “Medeia”). Muusiku esitus on etenduse lõpuni kirglik, kuid tema hoogsad meloodiad, ekspressiivne esituslaad ja noortepärased riimid ei klapi lavastuse rahuliku tempo ning peategelaste melanhoolse-traagilise armastuslooga. Kas selline muusikavalik pidi aitama teismelistel Shakespeare`i lugu mõista? Sellisel juhul see ettevõtmine väga hästi ei õnnestunud, kuna Kasari muusika paneb ootamatusest kohkuma, kuid mitte kaasa elama.
Rohkem pakub kaasaelamisvõimalust Romeot kehastav Aivar Tommingas. Montecchi poeg on Tommingase esituses palju depressiivsem ja halisevam kui Shakespeare`i originaalis, kuid eks tulevadki hädad vanusega. Romeo spliin ja tärkav armastus südika Julia vastu mõjuvad Aivar Tommingase esituses emotsionaalselt. Ilo-Ann Saarepera mängib trotsi täis noort naist nauditavalt, tema monoloog stseenis “Oo, Romeo, miks oled Romeo”2 on sisemise põlemisega edasi antud. Paraku puudub selles lavastuses armunud paari vahel sügavam keemia. Romeo ja Julia vahelist kiindumust oli kergem uskuda kui kirglikku armulõõma. Tundub, et midagi jääb Vanemuise teatri uuslavastuses peategelaste vaheliste suhete juures hoomamata.
Margus Jaanovitsi kehastatud Benvolio, Riho Kütsari mängitud Mercutio ja Marika Barabanštšikova lustlik Amm on teatud määral grotesksed tegelased, kuid näitlejad hoiavad maitseka huumori toel enda rolli balansis. Priit Strandberg teeb Vend Lorenzona aga lavastuse põnevaima osatäitmise. Tema tegelase vaga olek, terased ütlemised ning soov armunud paar traagikast välja tuua oli üpris huvitav jälgida. Ekke Märten Hekles jäi silma hoopis sellepoolest, et tema poolt edastatud sonetid ei olnud piisavalt loomulikult edasi antud. Performatiivseid poose võttes oli Hekles jällegi vaba ja kontsentreeritud.
Vanemuise teatri lavastuse suurimaks puuduseks peangi laval toimuva eklektilisust. Nimelt pole üheselt mõistetav, mis on antud lavastuse mänguvõti. Kui vaadata Jarek Kasari esituslaadi, siis mõnes mõttes naerdakse näidendi traagilisus välja. Või soovitakse hoopis “Romeo ja Julia” tavapärastest mängimisvõimalustest eemalduda? Kõik laval nähtu omavahel siiski kokku ei sobitunud ning lavastus selgeid emotsioone ei tekitanud.
Etenduselt lahkudes oli Tartu pimedusse hääbunud. Möödusin ülikooli raamatukogust ja jäin Shakespeare`i kohviku ees pidama. Küsisin Williamilt mõttes “Oh Shakespeare, miks oled Shakespeare? Nad salgasid Noort-Romeot, kombineerisid su teksti, aga lavastus jäi kesiseks. Kui ütled, et see pole traagiline, siis teatrikriitikuks pikemalt ei jää3.” Kohviku ees laiuv Shakespeare vaikis, ta ilmselt arvas, et kõnelen originaalis, sest poeet võis endamisi öelda:” Kas kuulan veel või vastan sellele? No võta sõnast kinni…” Vastuseta jättiski mind nii tema kui ka Vanemuise ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastus.
1 Lavastuse kavaleht. Vestlus “Romeo ja Julia” lavastaja ja lavastusdramaturgiga Vanemuise kirjandustoas 10.novembril 2022.
2 Shakespeare, William 2021. Romeo ja Julia. Tõlkinud: Georg Meri. Kirjastus Hea Lugu. 39
3 Samas