Arvustus tantsulavastusele “Kriis.ID”: aga siga ju ei tapetud!?
Lisanna Lajal: Ma ei tea, eks hakkame kuskilt pihta: mitu identiteedikihti su arvates lavastuses lahti harutati… või pigem laiemalt, mis oli lavastuse teema?
Andreas Eerik: Identiteet koosneb ju paljudest tasanditest, ma ei oskaks neid esmapilgul isegi üle lugeda.
L: Okei aga nimeta mõni?
A: Kitsendan oma ambitsiooni, nimetan vaid ühe: tantsulavastaja identiteedikriisi(d).
L: Jah! See oli ka esimene, mis mul meelde jäi, just see stseen, kus inimene palub ChatGPT-l kirjutada enda eest koreograafiat, toob kaks põhiteemat kokku: koreograafi identiteet ja inimese suhe tehisintellekti või siis inimese roll maailmas, kus tehnika võtab aina enam tööd üle.
Mis aga erineb, on see, et reaalsuses ChatGPT sulle koreograafiat ei kirjuta. Ta oskab nimetada küll HÄID eesti koreograafe (proovisin järele), kuid nende tööd ta ära ei tee. Äkki on selle võtte nimi hüperbool, liialdus…
A: Mul on tunne, et ChatGPT võib olla tore tööriist, millega meemida või niisama mängida. Tema loomingu osas olen skeptiline, pigem ikka looja on see, kes lõpuks otsused teeb ja talle märksõnu sisestab. Hüperboolsusena võib seda võtet kirjeldada küll, sest oskused võiks tehisintellektil justkui olemas olla, kuid midagi olulist – tema enese identiteet – on puudu.
L: Jah, et olukord, mida me laval näeme, ei vasta tõelisusele, vaid paneb meid tulevikku kujutlema. Huvitav on see, et (räägin nüüd tõsielust) ChatGPT andis mulle hinnangulist infot: head koreograafid!? Kuidas saab masin seda hinnata?
Igatahes, tulen tagasi lavastuse juurde, kas me saaks kuidagi eraldada need kaks teemat? Kas, kus ja kuidas sa nägid suhet tehnikaga ning kas, kus ja kuidas veel koreograafi identiteeti? Mu tees oleks, et koreograafi identiteeti rohkem ei käsitletud.
A: Olles ise tehnikaajastu laps, oli äratuntavaid seoseid mitmeid. Lavastuses mängiti sõjamängu, seda tehti roosade püstolite ja starwarsilike kostüümidega. Arvutimängud, eriti just sõjamängud, mõjutavad väga paljude noorte harjumusi ning kuuluvustunnet. Seega suhe tehniliste võimalustega on tuntav ka seekaudu. Tulles koreograafi identiteedi juurde tagasi, siis seda ma rohkem ei näinud, kuid teiste nähtustega seotud identiteete oli ju palju, näiteks seksualiseeritus.
L: Hmmmm… haaran veel sellest tehnikateemast… mu esimene assotsiatsioon, kui nägin roosasid relvi laval, oli muidugi käimasolev sõda, aga loogilisem oleks seda tõlgendada viitena sõjamängudele, kui reaalsele kasvukeskkonnale tänapäeva inimestel. Sellega on seotud sõltuvused, samas mõned arvutimängud ka reaalselt õpetavad, harivad… sõnaga. Lavastus nagu ei andnud hinnagut, vaid mainis arvutimänge kui inimkogemuse osa.
Seksualiseerituse all mõtled nagu seda stseeni diskokeraga? Mind veidi häiris, et kui muidu lavastus töötab nende klassikaliste soorollide ja -identiteetide vastu, siis seal oli Maria ikkagi tõeline sekspomm nagu! Ja sellele järgnes ka mingi paaritumishooaeg… et ma ei saanud aru, mis sellega öelda taheti… fun oli igal juhul ja eks tants ongi tihti ka lihtsalt fun! Kuidas sa nägid lavastuses seksuaalse identiteedi kujutamist?
A: Oijah… Lavastus ei olnud vormiliselt narratiivne, seega ka etendajatevahelised suhted on ilmselgelt komplitseeritumad ja seetõttu võib ka meie tõlgendus eelmainitud teemade, k.a seksualiseerituse osas, olla mittekoherentne. Teisalt, objektistamisele mõtlesin olukorras, kus naistegelane oli lihanoaga roosa kasti otsas. Videopaneelidel oli just sel momendil ka siga, kelle seljas seisab kaunis baleriin. Siin tekib paratamatult seos “värske lihaga”, mis on minu jaoks tülgastav väljend inimestest rääkimiseks.
Ka heteronormatiivseid reegleid mõjutati lavastusega, kus balletidiskursust lõhestati duettidega, mis moodustusid kahe nais- või meestegelase tantsust. Teades, et sa tunned balleti rohkem: kuidas sina seda kommenteerid?
L: Jah, balletitaustaga oli lavastust vast soojem ja isiklikum vaadata. Elasin kaasa sellele eneseiroonilisele balletikoreograafile, kes tajub, et kõik need koreograafiad on juba tehtud ja võtted on samad ja “Pähklipureja” lavastub igal talvel ja coda lõpus peab olema 32 fouette-d ja valikuvabadus on selles stiilis väga väike. Tore, et sai selle korra välja öelda.
Aga stseenist seaga ma päris aru ei saanud. Seda võiks tõlgendada küll, kui mingit viidet naise objektistamisele, mis tuleneb sellest heteronormatiivsest identiteedist ja soorollist, aga-aga-aga ma ei tea, mis mind takistab väitmast. Et siis nuga tantsija käes sümboliseeris nende soorollide lõhkumist? Ometi siga ei tapetud…
A: PMST. Ambivalentne, tõepoolest: mõtlesin sarnaselt, kuna sea selga oli pandud baleriin, mitte tavaline naine. Üks ei välista teist, seega niipidi on see võib-olla justnimelt soorollide lõhkumine. Mis sa arvad, kas publik oleks võinud otsustada oma telefoniga, kas siga tapetakse?
L: OMG, jaa! Sest, noh, meil oli võimalus ju telefonist asjade käiku mõjutada, aga mul ei olnud tunnet, et see sisuliselt midagi muudaks. Ja ma ei saanud lõpuni aru, kust kohas Jonas.f.k esimest kolme lugu mängis, mille arvu me valisime. Sa said? Et jah, kui juba publikut kaasata, siis anda neile võimu! Oh ma lähen loosunglikuks…
A: Minul seda võimu ei olnud… vist? Ma ei teadnud, millal hääletada, kus hääletada. Ma ei näinud, et see oleks ka lavastuses midagi oluliselt muutnud. Võib-olla on siin Vanemuise publikuteenindajatel midagi mainimata jäänud või siis lihtsalt see hääletamine on natukene too much.
L: Ei, see ju töötab kaasa lavastuse põhieesmärgiga tuletada meelde seda, kui reaalne osa meie elust on tehiskeskkond ja kui palju elu seal toimub. Ka see, et sa sellest ilma jäid, on elu osa. Et muidugi saaks mõelda, kuidas küsitlust käepärasemaks ja tähenduslikumaks teha, aga selle ärajätmine vaesestaks lavastust mu meelest.
A: Olen nõus! Kasutades tehnikat niigi liiga palju, oli ka hääletamata lavastust tegelikult põnev vaadata. Arvestades, et see on Vanemuise lavastus, on selline suund minu jaoks igati tervitatav.
L: Mhm, eks miks see lavastus mu huviorbiiti sattus, oligi see, et Vanemuises väga tihti taolisi ei näe. Kuigi see oli kaasaegse tantsu lavastus, jäi temaatika siiski Vanemuise ja balletikoreograafia külge, aga siiski täitsa norm, soovitaks. Aga tegelt võiks otsad kokku võtta vms?
A: AFK (away from keyboard).