Arvustus. “Soomusrong nr 7”: komöödiamülkasse uppunud filosoofiakillud
Uuslavastus
“Soomusrong nr 7”
Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Osades: Saara Nüganen, Sepo Seeman, Reimo Sagor, Ragne Pekarev, Lena Barbara Luhse, Margus Jaanovits, Anders Mähar, Ken Rüütel
Esietendus 23. oktoobril Vanemuises väikeses majas
Mis juhtub, kui populaarse päevalehe peatoimetaja, vallavanem ning iduettevõtja kohtuvad viimaste 1919. aastasse kinni jäänud vabadussõdalastega? Ajaloolisest materjalist tõukunud tragikomöödia seab vastamisi kaks Eestit: Eesti Vabariigi aastal 2021 ning veel realiseerumata sõjaaegse unistuse iseseivast riigist. Pidades silmas, et aeg on Tiit Palu fantaasiamaailmas võrdlemisi relatiivne mõiste, leiab kogu tegevus aset ühe õhtupooliku jooksul, mil kahe aja inimesed omavahel maid jagavad. Vangi võetud tänapäeva eestlased püüavad Soomusrong nr 7 kompaniid ajaloounest üles äratada ning viimased nuputavad, mida välismaa spioonidega peale hakata.
Üks oli Irmi, teine Ärmi….
Žanrimääratlusele vastavalt tegeleti tõsiste teemadega läbi koomiliste liialduste. Igasugune tumedus pöörati tobeduseks, mured naljaks – naerdi kõige üle, kõigi kaudu. Lavastuse tegelaskond oli silmapaistvalt eriskummaline ning etenduse jooksul korduvalt kõlanud rahvaluule motiiv “üks oli Irmi, teine Ärmi, kolmas murdja Mustuke” näis tegelaste kakofooniat suurepäraselt iseloomustavat.
Kuigi sisulised põhjendused, mis soomusrong nr 7 koosseisule anti, olid väga vaimukad ja loovad (idee tuli Johan Pitkalt, kes kinkis ära oma hamba), jäi siiski domineerima tunne, et asja eesmärk oli võimalikult väikese vaevaga võimalikult palju nalja saada. Mida kontrastsemad on tegelaste vahelised erinevused, seda kergemini sünnivad ju möödarääkimised ja arusaamatused: ammendamatud situatsioonikoomika alustalad. Lisaks hakkas taustal mängima tugev ühiskondlik satiir, kuna iga tegelane tõi endaga kaasa mingi laiema aktuaalse teema või kultuurilise müüdi. Või oleks ehk õigem öelda, et iga tegelane mingist kultuurilisest müüdist koosneski.
Vallavanem Gunnar Männiku (Sepo Seeman) näol oli tegu ahne, omakasupüüdliku ning susserdava poliitikuga, kes pole tänase päevani nõukaaegsest korruptsioonipoliitikast välja kasvanud. Lisaks sellele, et mees uhkelt ühe laipade kasumi poole kõndis, oli Männik ka seksist, kes soomusrongi komandör kapten Varese (Saara Nüganen) autoriteeti õõnestada püüdis.
Teine tänapäeva eesti mees, Indrek Käru (Reimo Sagor), oli uut mõõtu ärimees: iduettevõtja, ingelinvestor, äppide arendaja, ideedega kaupleja. Ideedega kauples ka ajakirja Eesti Uudised peatoimetaja Pille Murakas (Lena-Barbara Luhse), kelles said kokku kokku pealetükkiva ajakirjaniku ning klassikalise linnatibi stereotüübid.
Teisel pool ajaloo rindejoont mängiti ajalooliste müütidega, mis puudutasid nii vabadussõja perioodi kui ka sellele eelnevat aega. Andres Mähari 16-aastane Mihkel Kask kujutas klassikalist eesti koolipoiss-sõdurit, kes võitleb kodumaa eest küll sügava armastusega, kuid püssi käes hoida ei oska. Sellele vastukaaluks tehti soome vabatahtlikust Jussi V Sibeliusest (Ken Rüütel) tõeline põhjamaa sõjakaru, kelle lahingukirge suutis taltsutada ainult viinapudel. 700-aastase orjaööga tegeles aga baltisaksa aadlik Axel von Scheisekringel (Margus Jaanovits), kes üllataval kombel mõningaid väärarusaamu isegi murdis: vähemalt esimese öö õigust teatrilaval tõeseks ei kuulutatud.
Loomulikult ei saa puudutamata jätta ka traditsioonilisi pereväärtusi. Elutervelt probleemivaba suhtumisega setu Olga (ühtlasi Mihkel Kase ja kuuldavasti veel 19 lapse ema), keda mängis väga kaasahaaravalt Ragne Pekarev, tuletas publikule meelde, et kunagi oli aeg, kus soorollid polnud sotsiaalselt konstrueeritud. Naise peamine eesmärk oli ja on ikka oma riigile lapsi sünnitada ning kes sünnitada ei taha, peaks vitsa saama. Eriti hea, kui karistust jagaks naise enda mees.
Tervikuna mõjus kogu laval kõlanud ideede komplekt – kliimakriis, ülerahvastatus, soorollid, seksism, poliitika, ajalugu, kultuurilõhed, tõejärgne ajastu – eklektiliselt. Seda enam, et ausale komöödiale omaselt elustatakse materjal karikatuurse ja ülepaisutatud mängustiili ning tihedalt üksteise otsa tikitud allapoole vööd naljadega. Lõpuks tekkis tunne, et kõikidest teemadest jäid järele ainult väikesed mõttesähvatused, mis meenutasid juurviljatükke suure supipoti põhjas: kartulite ja porganditeni jõudmiseks tuleb satiirist ja groteskist küllastunud supivedelik pealt ära juua.
Kõik käib ringi…
Teises vaatuses selginema hakanud lavastuse poeetiline dimensioon andis ajalukku kinni jäämisele veidi laiema tähenduse. Tasapisi muutus kogu sündmustiku keskseks elemendiks laval seisev vaikiv soomusrong kui aja- ja füüsikareegleid painutav metafüüsiline sümbolobjekt. Pidevalt korrutati, et siia metsa jõuti alles eile. Alles eile sai kalender läbi, alles eile oli aasta 1919. Tähenduslikuks sai ka moment, kus vallavanem püüdis metsast põgeneda, kuid jõudis ringiga ikka rongi juurde tagasi. Soomusrongi eest ei ole võimalik põgeneda. See on kui magnet, mis sind nähtamatus vangipuuris kinni hoiab, kuid samal ajal tekib tunne, et rong ise on vaid üks füüsiline vaste tegelaste unelmatele, kuhu nad tegelikult on ära eksinud.
Kuigi idee, et igal tegelasel oli enda individuaalne ajaloomülgas, võib mõjuda liialdusena, tegeleti teises vaatuses siiski aktiivselt nende otsimisega. Vaikselt lubati publikul tegelaste sisemaailmasse piiluda ning loodi ruumi inimlikkusele. Jussi paljastas endas meeleheitel pereisa, kes üle kõige igatseb oma peret ja kodumaad. Vallavanem Männik võttis omaks soovi olla hoitud ja armastatud ning skeptiline Pille Murakas leidis, et teinekord on usul ja lootusel suurem väärtus kui ratsionaalsetel tõenditel.
Mida aga otsis enigmaatiline kapten Vares? Saara Nüganeni tegelane eristus silmnähtavalt enda tasakaalukuse ning teatava poeetilise nukruse poolest, mida teistes tegelastes tuvastada ei olnud võimalik. Otsis ta eneseteostuse võimalust? Või ehk kõikide ajaloo revolutsionääride koondunelmat – vabadust? Ehkki igasugune sentimentaalsus lõigati kiirelt järgmise eepiliselt groteskse stseeniga läbi, pugesid need tillukesed inimlikkuse killud siiski hinge ning lasksid aimata, millistele ajalooradadele oli keegi oma elus juba varemgi ära eksinud.
Tervikuna jäi lavastus siiski pealiskaudsete kilda. Teemasid, mida käsitleti, oli sügavuti minekuks liiga palju ning ka hästi tööle hakanud ühiskondlik satiir ei suutnud pakkuda kulunud stereotüüpidele uusi nüansse. Kui aga lavastuse sihiks oli publiku naerutamine, siis täitis ” Soomusrong nr 7″ kahtlemata oma eesmärgi. Mõnus õhtu sõprade, konjaki ja soomusrongi seltsis kõlab nagu Vanemuise uue hooaja kuldne trio.
Sügavamate ideede leidmiseks tuleb siiski pilk vaikivale soomusrongile pöörata. Rong oma saladusi ei ava, kuid näib siiski küsivat, millistesse ajaloomülgastesse oled sina, kes sa saalis teiste eksirännakute üle naerad, ise ära kadunud? Aga kuna lavastus end liiga tõsiselt ei võta, võib ka see mõte jääda vaid üheks filosoofiakartuliks supi sees.
Toimetaja: Kaspar Viilup