Arvustus | Sõjamängud Caesariga
sja rambivalgust näinud Händeli meistriteos pakub palju kõneainet. Barokkoopereid võidakse küll kavva soovida,1 kuid nad seavad teele niivõrd kiuslikke komistuskive, et ohutum näib muid radu minna. „Julius Caesar“ on Eesti lavadel üks õnnelikke erandeid, mis on kõlanud Estonias kõigest kümmekonna aasta eest ja kõlab nüüd taas Tartus.
Seekordne Vanemuise lavastus talletub teatrilukku eeskätt sädeleva kontratenorite paraadina. Muidugi on kolme falsetset meesrolli – liiati eesti oma solisti – korraga kogeda imevahva ja üliharv võimalus. Kui harilikudki paralleelkoosseisud mõjuvad väga eriilmeliselt, on nüüd seda huvitavam vahet otsida feminiinsest rööpversioonist.
Järgnevas toetun esietenduse muljetele, võrdlusmoment naisosatäitjatega sünnib 11. novembril.
Kõik teemakohased tekstid kavaraamatust perioodikani kirjeldavad Händeli-aegsete ooperimajade kastraadilembust. Küllap kõditavad säherdused ideed õnneks looja karja läinud ebardlikust kombest endistviisi kuulajate meeli – on ju hääl sensuaalseim muusikaline väljendusvahend. Kui lisada kõva annus vägivaldsust (sellest hiljem) ja võtta teatrimiljööd kujutlusmängude legaalse paigana, saame ideaalse publikumagneti. Kui selle trikiga ka tähelepanu ei tõmba, siis ei tõmbagi. Kahju ainult, et nii uhket tööd ja ägedat lavastust pakutakse hooaja lõpuni veel ainult kuus korda, vaheldumisi mees- ja naisdublantidega.