Arvustus | Sama näoga Sipsik
Eno Raua „Sipsik” on viimastel aastatel mitmel korral uuele elule äratatud, seda nii teatris, filmis, teles kui ka mujal, näiteks raamatu uustrükkidena. Iga uus versioon uues meediumis säilitab midagi originaalist, kuid paratamatult on midagi ka juurde pandud ja muudetud, sõltuvalt „uustõlke” tegijast, meediumist ja eesmärgist. See tähendab, et kirjandusteos läbib sellises protsessis hoopis mitmekihilisema muutuse kui otsejoones ekraniseeringuks või lavastuseks ülekandmine. Millised need muudatused on, vaatame lähemalt 2020. aastal linastunud animafilmi1 ja 2023. aastal esietendunud muusikali2 näitel. Teose ülekandmist ühest meediumist teise käsitletakse siin intersemiootilise tõlkena, sest mida rohkem eriilmelisi teoseid kõrvutada, seda rohkem selgub, et kirjandusteose tõlgendamine uute väljendusvahenditega sarnaneb paljuski tavapärase (keeltevahelise) tõlkimisega.
Roman Jakobsoni järgi on teksti tõlkimine ühest märgisüsteemist teise intersemiootiline tõlge3 ehk „sõnaliste märkide tõlgendamine mittesõnaliste märgisüsteemide märkide abil”. See katab ära kõik sellised tõlkeprotsessid nagu kirjandusteosest filmiks, kirjandusteosest lavastuseks, kirjandusteosest muusikaks või kirjandusteosest pildiks. Võrreldes interlingvistilise tõlkega säilitab intersemiootiline tõlge vähem alusteksti nüansse, kuid võib lisada ka sedavõrd palju eri tasandeid, et „tõlge” muutub omaette fenomeniks, alustekstist sõltumatuks teoseks. Küsimus seisneb selles, kui palju peab intersemiootiline tõlge alustekstist säilitama, et tegemist oleks äratuntavalt sama teosega.
Vaatame lähemalt „Sipsiku” mõnda elementi, alustades nimitegelasest endast.