Arvustus. Paula ja õunapuu tema vanaema aias
Katariina Libe «Võrsed» võitis I preemia Eesti Agentuuri 2021. aasta näidendivõistlusel ja on selle võistluse saagist esimesena laval. «Võrsete» esietendusele eelnes uue näidendiraamatu esitlus Tartus: viis võidunäidendit jõudsid kaante vahele, seda ei juhtu iga päev! Lavastaja , kes oli ka žürii liige, on eelintervjuus toonitanud emakeelse dramaturgia olulisust ja asendamatust.
«Võrsete» võidutrumbiks kujunes kaasaegne probleemipüstitus. Hõlmab ju peategelase Paula, neljakümnenda eluaasta lävel karjäärinaise lugu nii LGBT kui kunstliku viljastamise tundlikku temaatikat. Läbivaks pingeliiniks kasvab võõrdumine looduslikust ja loomulikust elust. Teeb tähelepanelikuks, kui palju räägivad näidendi tegelased rahast. Paula tülid tema endise elukaaslase Eliisiga jõuavad pidevalt rahani; raha on domineeriv teema nii lapsesaamise kui lapse kasvatamise puhul. See võtab esialgu kurvalt muigama, kuni viib mõtted elu põhiväärtuste absurdsele nihestumisele.
Imelised õhulised loorid
Pole päris igapäevane, et sõnalavastuse vastukaja tahaks alustada stsenograafiast. Eugen Tambergi lavaruum määrab lavastuses palju. Kujundus on igati tinglik, muudab lavaloo vastuvõtu paindlikuks, haakub näidendi ja lavastuse stiiliga. Sadamateatri laval kõrguvad valged loorid, mis mõjuvad ühtaegu õhuliste ja püsivatena. Nood loorjad moodustised, tinglikult elupuud, assotsieeruvad emadusega. Kannab ju ka lapseootel Eliis (Kärt Tammjärv) helelooritatud kleiti või keepi.
Tinglikkus aitab sujuvalt teisendada fragmentaarse näidendi kärmelt vahelduvaid tegevuskoht!, pilku püüab seejuures Kärt Karro valguskujundus, erinevate ruumide kõnekad värvid. Ühel saatuslikul hetkel seotakse looriotsad õhus sõlmedesse, see mõjub Paula jaoks kui ühenduse katkemine elu edasikandmisega. Millele omakorda vastandub ehtne muld taimepottides. Pealkiri «Võrsed» on ju mitmetähenduslik.
Kujundisüsteemi lisandub Paula kostüüm, demonstratiivselt vastandub heledusele tema mustapitsiline pluus, tumedana läbikumav, paljastav. Ainuvõimalik tundub versioon, et positsiooniteadlik ülemus ja pühendunud karjäärinaine sedalaadi väljakutsuvat, suisa vulgaarset riietust päriselt küll kanda ei saa. Sarkastilist ebareaalsust rõhutab Paula märkus alluvale Henrile. Seega peab pükskostüüm olema vihje, märk Paula olemusest, bravuurikast kaitsekihist, võib-olla abitusest. Kummatigi kaaperdab Paula väljanägemine vaataja tähelepanu, lausa sunnib üle mõtlema. Seetõttu on häiritud keskendumine Ragne Pekarevi osalahendusele. Kahju, sest Pekarevi rollist aimub tragöödia mastaapi. Paula jääkski nagu suletuks, egoistlikuks lumekuningannaks, pahatihti suhtlemissuutmatuks. Ometi väljendab tema ainitine pilk ka ütlemata jäänud sõnu, varjatud haprust. Paula vaade on suunatud saali, ent neljandat seina läbistamata.
Ülejäänud tegelased on Paulale sekundeerivad partnerid ja antipartnerid. Kärt Tammjärvel tuleb Eliisi eneseleidmises läbida mitmeid meeleolukäänakuid. Paula privaattsooni sisenevad kaks valges kitlis naist: arst (Katrin Pärn) ja rasedusnõustaja (Merle Jääger). Kummagi nappide repliikide erinev tonaalsus sulandub tervikusse.
Südamlikud meestegelased
Emotsionaalseid, südamlikke, õnneks ka humoorikaid noodikesi lisavad meestegelased. Paula alluv Henri (Jaanus Tepomees) täidab korraldusi, tülpinud kuuletuvate edasi-tagasi sammumiste ja püüdlusega korrakski naisülemuse inimlikuma tuumani jõuda. Taneli (Veiko Porkanen) lavaelust läheb hinge ehe mehelik õnnetunne: ma olen isa!
Robert Annus loob muheda koomikavarjundiga Jakobi, Paula ustava kamraadi rolli. Just see tegelane elustab kohati õõnsaks, kunstlikuks või steriilseks muutuvat meeleolu. Paula ja Jakobi kohtumised baaris on kantud väikestest huumorinüanssidest, ka konfliktituhinatest. Ilmekas on Jakobi järkjärguline muundumine macho-poosiga bändikutist hoolivaks pereisaks. Üks lahe detail on prillid, mille kandmist Jakob üritab varjata. Jakobi suhetes oma lapse emaga, eriti paradoksaalses puändis, võib aimata iroonilist soorollide uperpallitamist autori poolt.
Paula avamonoloog kõlab lavastuses lindilt. Tagasi mõeldes oleks väga tahtnud just sellal, kui Paula meenutab lapsepõlve ja õunapuud vanaema aias, näha tema silmi. Aga seda pilku tuleb meil kujutleda koduteel – nagu ka taimede võrsumist mullast.