Enne kui Händeli “Julius Caesari” uuslavastuse paljudesse tahkudesse sukelduda, tuleb alustada kõige olulisemast: sellise suurepärase ooperilavastuse sünd Vanemuise laval puhtalt kohaliku trupiga on suur sündmus ning selge märk, et kui teatri kunstiline meeskond on tähelepanelik eesti artistide võimete suhtes ja võtab seda repertuaari kujundades arvesse, on võimalik teha suuri tegusid ka kalleid külalissoliste, -lavastajaid ja -kunstnikke kutsumata. See omakorda kasvatab ja arendab nii laval kui saalis olijaid ning loob jätkusuutlikku rahvuslikku teatrit.

See öeldud, peab tunnistama, et “Julius Caesari” esimesed minutid ehmatasid tankide (küll miniatuursete, aga suurus pole ju oluline), püsside ja sõjaväe laigulistega. Hüva, Caesari lugu pole võimalik rääkida sõjast vaikides, samuti käib maailmas igal ajahetkel kuskil taplus. Ometi trügis kohe esiplaanile küsimus, kas tõesti teisiti, kuidagi kaudsemalt või sümboolsemalt ei saa, kui reaalse sõja lõhn ja oht nii lähedal hõljub. Aga pärast kaht esietendust lavastaja mõtetesse süvenedes hakkas selge sõja sümboolika tunduma aina enam õigustatuna.

Loe arvustust edasi ajakirja Muusika jaanuarinumbrist 2024.