Arvustus ooperilavastusele “Cyrano de Bergerac”: Need kaunid sõnad võõrad
See oli mu esimene päris „Cyrano de Bergerac“ teatris, mitte salvestus ega kontsertesitus, ent see pole pooltki nii tähtis kui kinnitus, et teatrimaagia on tõepoolest olemas! Kirjutan neid ridu esietenduse õhetavate muljete najal: üksainus õhtu, soorituspingest tiine, üksainus solistide komplekt, teisest veel midagi aimamata, seega võrdlusvõimetu jutt. Kuid rõõm kogetust utsitagu teid järele uurima, millega nõustuda, millega mitte.
Vanemuise „Cyrano“ trupp on väga nooruslik, noorem, kui tingimata pruugiks, sest ooperižanr võimaldab ja vahel suisa eeldab küpsust. Või tuleneb see värskus hoopis Eino Tambergi aegumatust muusikast? Äkki Mare Tomminga säravast debüüdist ooperilavastajana? Küllap kõigest kokku, sest vastselt lavale jõudnud „Cyrano“ on nooruse – ja mõistagi solistide nägu, kellest õige mitu praegust Estonia lauljat on õpingute poolest Tartu juurtega. Trupi sisemise harmoonia eksimatu tunnetamine on andnud suurepärase tulemuse ja paneb südamest lootma, et ajaga veel enam paika loksuvad pisiasjad toovad uuslavastusele publiku armastuse ja pika ea ning see kirjutatakse meie teatriloo kirgaste õnnestumiste ritta.
Loe täispikka arvustust ajalehest Sirp (28.04.2023)