Arvustus. Ooperi „Linda di Chamounix” lauljate koosseis on muljetavaldav
Täis suuri ootusi sõitsin Tartusse kuulama-vaatama Eestis seni mängimata Donizetti ooperit „Linda di Chamounix”. Oli see pandeemia tõttu ju lavastuse kolmas katse publiku ette tulla ning esimene Vanemuise peadirigendi Risto Joosti poolt ette valmistatud ooper Vanemuise teatris. Esietenduse lauljate koosseis oli muljetavaldav: peaosas sopran Pirjo Jonas, Carlo — tenor Raimonds Bramanis Läti Rahvusooperist, Pierotto — metsosopran Dara Savinova Rootsi Kuninglikust Ooperist, Linda isa — bariton Taavi Tampuu, Linda ema — sopran Karmen Puis, markii de Boisfleury — bariton Simo Breede.
Donizetti ooperid nõuavad väga viimistletud bel canto stiili valdamist ja seda saigi sellel õhtul nautida. Pirjo Jonase sillerdav hääl on mind alati võlunud, kuid nüüd on lisandunud selle kõlasse ka kompaktsust. Ja mis mind kõige rohkem rõõmustas — tema Linda oli sügavate hoovustega karakter ja libreto nappusest hoolimata väga mõjuvate kontrastidega, seda just meelesegaduse stseenis enne ooperi finaali.
Arvan, et ma ei eksi, kui julgen väita, et Taavi Tampuu on praegusel hetkel konkurentsitu bel canto-bariton meie vokaalmaastikul. Talle looduse poolt kingitud häälemassiiv on nüüdseks saavutanud korralikult pingestatud kantileeni voolamise, mis on selle stiili üks põhiomadusi. Jään põnevusega ootama tema uusi selles stiilis väljakutseid meie muusikateatrites.
Dara Savinova, külaline Rootsi Kuninglikust Ooperist, on jõudnud Eestist maailmalavadele. Ta on läbinud õpingud Salzburgi Mozarteumis ja Zürichi Ooperi stuudios, esinenud nii Zürichi Ooperis kui ka Moskva Novaja Operas, Salzburgi festivali noorte artistide projektis ja paljudes teatrites Inglismaal, Hispaanias, Portugalis, Austrias, Saksamaal, Hollandis, Itaalias. Vahemärkusena pean meenutama, et ka tema osales aastaid tagasi Pärnu Klaudia Taevi nimelisel noorte lauljate konkursil, kuid ei jõudnud siis veel esimeste hulka. See, et ta debüteeris hiljuti Rootsi Kuninglikus Ooperis Rossini „Tuhkatriinu” ja Vanemuise laval Bizet’ „Carmeni” peaosas, näitab veel kord, milleni viib interpreedisihikindlus, töökus ja pidev enesetäiendus. Dara Savinova hääl kõlas ka sel etendusel kaunilt ja mahukalt, oli täidetud sooja tämbriga ja sealjuures igas registris ülimalt fokuseeritud tooniga. Tema lavaline sarm pani end jälgima ka nappide võimalustega noore munga rolli puhul.
Suur kingitus oli meie lähinaabritelt „laenuks saadud” Läti tenor Raimonds Bramanis, kelle heakõlaline hääl ja musikaalsus jäi meelde juba Vanemuise suvekontserdilt Kassitoome orus. On ilmselge õnn saada bel canto-ooperi lavastusse osalema sellise kvaliteediga tenor. Usun, et teda saab Vanemuises veel korduvalt kuulda ning küllap leiab ta edaspidi ka oma hääle mahukusele sobivad dünaamilised variandid (praegu tundus, et see saal jäi tema häälele kohati väikseks).
Donizetti ooperites on ikka olnud ka mõni koomiline tegelane. Seekord oli selleks Simo Breede markii rollis — kes naerutas publikut, nagu jaksas, ja tekitas samas kaastunnet. Märkimata ei saa jätta ka kostüümikunstnik Gerly Tinni huumorist pakatavat fantaasiat selle tegelase kujundamisel kostüümi ja paruka abil. Kahtlemata on need komponendid lauljale selles rollis lisaväärtuseks. Tore oli ka kuulda, et Simo Breede on vokaalselt väga soodsas suunas arenenud; tema muusikalised numbrid olid kõlavad ja naljasoon tuntav. Karmen Puis oma väikeses rollis Linda emana oli samuti heal vokaalsel tasemel.
Muusika voolas sellel etendusel Risto Joosti kindla käe all, sest Joost pole mitte ainult hea muusik-dirigent; tema suured oskused kontratenorina andsid endast pidevalt märku nii selles, kui hästi ta tunnetas lauljaid ja nende hingamist, kui selles, kui suurepärases ühises fraseerimises orkestriga see kõik kulges.
Vanemuise väikese maja saal on Eestis konkurentsitult parima akustikaga ja Robert Annus lavastaja ja ka stsenograafina on selle teose puhul igas mõttes parim valik. Väga olulist rolli mängisid lava foonile paigutatud kaarjad pinnad, mis tekitasid Vanemuise äärmiselt napi koosseisuga koorist topeltsuure illusiooni. Lavastusmeeskonda on kaasatud väga hea fookusetajuga valguskunstnik Margus Vaigur (Endla teater) ja videokunstnik Alyona Movko. Kõik see andis loole hea vundamendi ja saalisolijale vabaduse nautida segamatult tegelastega toimuvat.