Arvustus. Nunnad peavad katku ajal pidu
muusikali «Nunnad hoos» vaadates võib ümbritsev maailm ajuti ununeda. Vaatepilt mõnekümnest inimesest, kes kõik külg külje kõrval laulavad-tantsivad, loob meeleolu, mida kogunemispiirangute kontekstis hästi mujalt ei leiagi. Nagu viitab lavastaja Samuel Harjanne, pakub muusikal omamoodi võimalust turvaliselt pidutseda. Ehkki peole omane hoog ja lust on lavastuses tõepoolest olemas, napib seal tuumakat sisu, mis nunnade muusikalist tervikliku teeks. Põhjust tasub otsida eelkõige alusmaterjalist.
Muusikali «Nunnad hoos» dramaturgia on nimelt skemaatiline ja etteaimatav, täis populaarkultuurist tuntud klišeesid. Eks ole saalis istudes muidugi tore, kui kõik etenduse käigus tehtud ennustused täppi lähevad, ent lavastuse kohta see head ei ütle. Kui publikule on selgitatud nunnakloostri kehva majanduslikku seisu ning seejärel näidatud energiapommist diskolaulja Delorise (Tanja Mihhailova-Saar) saabumist kloostrisse, pole keeruline järeldada, et küllap aitab viimane nunnad hädast välja. Samamoodi lubab näiteks Delorise ja kohmetu politseiniku Eddie (Rasmus Kull) esimene (taas)kohtumine üsna täpselt ennustada, kuhu nende suhe välja viib.
Arvestades, et seesuguste Broadway muusikalide taaslavastamisele kehtivad ranged piirangud ning sisulisi muudatusi loos seega ei tehta, lendavadki suurimad kivid algmaterjali autorite kapsaaeda. Ameeriklastest koosnev autorkond (Alan Menken, Glenn Slater, Cheri ja Bill Steinkellner, Douglas Carter Beane) on muusikalimaailmas muidugi tuntud ja tunnustatud, osates loomingus vajutada just nendele nuppudele, mis alati kõige paremini töötavad.
Publiku naer, kaastunne ja pisarad peaksid justkui garanteeritud olema. Ometi on need nupud ajaga ära kulunud ning on lausa karjuv vajadus uute järele.
Sisukus ja originaalsus pole aga üldjuhul muusikali hinnaga võrdelises seoses. Mõni aeg pärast kõnealuse tüki esietendust ilmnes, et repertuaari pidi esialgu tulema teine, kallim muusikal, ent viimasel hetkel otsustati taskukohasema lavateose «Nunnad hoos» kasuks. Ehkki Eesti Televisiooni eetris oli vastav uudis pigem negatiivses toonis, ei saa püksirihma pingutamist ette heita, liiatigi kriisiolukorras.
Usutavasti ei noppinud Vanemuine nunnade lugu muusikalide parim-enne-möödas-allahindluskastist, vaid langetas otsuse, lähtudes ka muudest parameetritest kui ainult hind. Kärpega eelarves ei plaanitud kärbet kunstilises tasemes. Kuivõrd õnnestus kvaliteedikärbet lõpuks vältida, on kõrvaltvaatajal võimatu hinnata, tundmata esialgset lavastuskontseptsiooni (esimene valik oli Mel Brooksi «Produtsendid»). Sestap pole ka alust Vanemuisele viltu vaadata.
Igatahes ei paista vaatepilt praegugi kuidagi odav: iga tegevuspaiga jaoks sõidab ikka kohale omaette kujundus, enam kui tosinapealine nunnade koor vahetab kostüüme vähemalt kolm korda, särast ega sädelusest puudust ei tule (kunstnik Karmo Mende). Dramaturgia pealiskaudsust ei suuda see efektne kest siiski korvata.
Üksjagu huvitav pinge tekib sisu ja vormi vahele vähemalt seoses liikumisega (koreograaf Gunilla Olsson). Kui ülejäänud tegelaste tantsunumbrid hoiavad stabiilselt tugevat joont, siis nunnakoori puhul lööb see kergelt kõikuma. Grupi sünkroonsus ja koreograafiline kooskõla paistavad nunnade ühisstseenides tunduvalt hapramad kui mujal. Ebaühtlust võib loomulikult tingida nii lauljate erinev vanus kui ka kogemus, ent arvatavasti peitub põhjus osatäitjate vahetumiseski. Võrreldes algkoosseisuga oli nähtud etendusel nimelt lausa neljas rollis uus osatäitja.
Sellegipoolest kõlas koreograafiline ebaühtlus nunnakoori kontseptsiooniga ootamatult hästi kokku. Nagu publikule algusest peale näidatakse, on pealtnäha ühtlane nunnade mass sisimas üsna heterogeenne, igaühel oma kiiksud ja kogemused. Erinevat võimekust rõhutatakse esiotsa laulmiseski, kui iga kooriliige asub lõõritama oma lemmikhelistikus ja annab kohutavasse kakofooniasse nõnda isikliku panuse. Hääled koonduvad küll peagi ühtlasesse harmooniasse, kuid liikumine jääb grupi mitmekülgsust alla joonima lavastuse lõpuni.
Kõige individuaalsemana tõuseb grupist esile õde Mary Robert, keda kehastas nähtud etendusel Linda Kanter (algkoosseisus Kärt Anton). Kandes veel postulandi, mitte täieõigusliku nunna tiitlit, iseloomustab noort Mary Robertit ebakindlus ja kõhklus tuleviku suhtes, mille Kanter ka usutavalt välja mängis. Nii kujuneb noorest neiust isegi sügavam karakter kui peategelasest Delorisest.
Kuigi Tanja Mihhailova-Saare tõlgendus loo kangelasest paistab igati kirglik ja energiaküllane, jääb tegelase arengukaar materjalis üsna madalaks ega lase Mihhailova-Saarel tundetoonidega võimetekohaselt varieerida. Vähemasti saab ta laval hoogsalt vigurdada, kasutada oma mahlakat hääletämbrit tempokate laulude kõrval kajavas naeruski. Nõnda mõjub Rasmus Kulli kehastatud Eddie Delorise kõrval vaoshoitu ja tagasihoidlikuna, aga võidab sellega publiku poolehoiu: näiteks tema souli ja disko segusele soolole järgnes üks etenduse palavaim aplaus.
Tõsi küll, kiitvaid aplause jätkus publikul terveks etenduseks. Küllap pakub muusikal siis vaatajale ikkagi elutähtsat energialaengut ja harukordset rõõmupahvakut, mida ei suuda varjutada ükski dramaturgiline puudujääk. potentsiaali arvestades paistab «Nunnad hoos» materjalina aga lati alt läbi jooksvat.